objektiivselt analüüsides ja tõlgendades nende teostatud uurimusi( laskumata sealjuures äärmisesse usku või skeptismi) tuleb siiski tõdeda, et nende lugupeetud teadlaste poolt tehtud katsed ei näita mitte midagi muud kui ainult seda, et inimese aju on suuteline looma illusiooni keha välisest kogemusest. Ja kõik. Inimese aju suudab kõike jäljendada, kuid see ei tähenda veel seda, et inimese reaalne kehast väljumine oleks täielikult välistatud või füüsikaliselt võimatu. Nende nimekate teadlaste poolt loodud uurimused ei näita tegelikult mitte midagi inimese reaalse kehast väljumise kohta, vaid selle asemel uuritakse ja kogutakse tõendeid aju loodud illusioonist, mille sisuks on inimese kehaväline kogemus. Tuleb teha selget vahet, et mis on ajuillusioon ja mis mitte. Selles mõttes liigitubki inimese kehaväline kogemus kaheks: reaalseks ja illusionaarseks kogemuseks.
Inimese reaalne kehast väljumine on ajas rändamise erijuht. Ajas rändamise korral teleportreerub inimene ajas või ruumis siis, kui inimese keha satub kinnise aegruumi lõkspinna sisse. Kinnine lõkspind tekib siis, kui inimese keha saab polariseeritud laengu ehk inimese keha kogu pindala katab kaks erimärgiliselt laetud kihti. Sellisel juhul tekib ümber inimese keha kinnine lõkspind, mis võimaldab liikuda hyperruumis ja seega ajas. Kuid kehast väljumine on inimese ajas rändamise erijuht selles mõttes, et hyperruumi ehk väljapoole aegruumi satub mitte inimene ise, vaid inimese närvisüsteemis eksisteerivad väljad. Kuna närvisüsteem on samuti elektriliselt polariseerunud, siis tekib inimese elektrilises närvisüsteemis lahtine lõkspind, mis põhjustab väljade eraldumist hyperruumi. Kuid väljade eraldumine inimese närvisüsteemist toimub nõnda, et eralduvad väljad jäävad hyperruumi lõksu nii nagu valguslaine ei pääse musta augu tsentrist välja. Sellisel juhul valgus ei haju ega kao, mis põhjustabki inimese teadvuse ja psüühika jätkumist eraldunud väljade süsteemis. Inimese kehast väljumise võimalust tõestaks veenvalt inimese reaalne ajas rändamise teostus. Inimese ajas rändamise füüsikast on põhjalikumalt kirjeldatud Maailmataju ajas rändamise osas ja seetõttu ei hakka me seda siin enam kordama.
Elektrinähtuste mõistmisel ei näita nähtuse olemust mitte laengud või osakesed ise, vaid ruum( s. t. väli), mis eksisteerib laengute ja osakeste vahel. Inimese teadvuse ja psüühika materiaalseks eksisteerimise vormiks on elektriväljad, mida tekitavad ajus olevad tuhanded neuronid. Inimese teadvus ja psüühika baseeruvad neuronite elektriväljade konfiguratsioonidel ja omakorda nende kombinatsioonidel. See tähendab seda, et inimese teadvuse ja psüühika eksisteerimiseks on vaja elektriväljade olemasolu, mille tekitajateks on ajus olevad tuhanded neuronid. Näiteks kui neuroneid ajus ei oleks, kuid kõikide kadunud neuronite väljad eksisteeriksid ja funktsioneeriksid täpselt samamoodi edasi, siis tõenäoliselt jääks kestma ka teadvus( psüühika). Inimese kehast väljudes on teadvuse ja psüühika tekitajaks valgus( ehk elektromagnetlained), milles esinevad samuti elektriväljad. Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhiliseks uurimussuunaks on see, et kuidas tekib inimese teadvus valgusest ehk kuidas valgus tekitab inimese teadvuse. Suurim ja põhjapanevaim erinevus inimese ajus ja kehast väljunud olekus oleva teadvuse vahel on see, et ajus eksisteerivad paigal seisvad väljad( sest neuronid ajus üksteise suhtes ei liigu), kuid kehast väljunud olekus baseerub teadvus liikuvatel väljadel( valguslaine ei saa ruumis olla paigal). Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhineb järgmisel kolmel väga tugeval printsiibil:
1. SLK-d näitavad, et inimene on võimeline eksisteerima ilma bioloogilise kehata. See tähendab seda, et teadvus ja psüühika, mida ajus loovad oma laenglemistega tuhanded neuronid, eksisteerib materiaalselt elektromagnetväljana. Inimese( kliinilise ja / või bioloogilise) surma ajal eralduvad inimese närvisüsteemist füüsikalised väljad.
2. Väljade eraldumist inimese närvisüsteemist võimaldab ajas rändamise füüsika. See tähendab seda, et kehast väljumine on inimese ajas rändamise üks erijuhte. Sellisel erijuhul ei rända ajas mitte inimene ise, vaid inimese sees( ehk närvisüsteemis, kus eksisteerib elektrilaengute polarisatsioon) olevad väljad ehk ajas rändab seisumassita väli( footonid), mitte seisumassiga keha( inimene).
3. Väljade süsteemis puuduvad „ elektrilise impulsi“ olemasoluks vajalikud neuronaalsed struktuurid ja väljade ruumilised ulatused on võrreldes neuronite laengute väljadega palju lokaalsemad, mistõttu ei saa väljad üksteisega otsest kontakti luua nii nagu seda teevad
116