pattude kahetsemine neile teispoolsuses. Kuid seal langeb neile palju suurem vaimne raskus, kui siinpoolses elus patte lunastades. Kui inimesed kahetsevad oma patte siinpoolses elus, siis teispoolsuses lasub neile kergem vaev või lausa õndsus. Seetõttu tulebki oma patud lunastada ehk kahetseda juba siinpoolses elus, et teispoolsuses nautida ainult õndsust, mitte selle asemel suurt vaeva. Kristuse lunastuse põhiideeks oligi see, et inimesed peaksid kahetsema oma patte juba siinpoolses elus, et suur vaev ei langeks neile teispoolsuses. Kui järgida Jeesuse õpetusi, siis lasub inimesel igavene elu ja õndsus.
„ Piibli neljas evangeelium toetab sünoptiliste evangeeliumide eshatoloogilisi seisukohti, kuid lisab omalt poolt paljude viimsepäevaga seotud dramaatiliste sündmuste vaimulikud tõlgitsused. Väidetakse, et nii Kristuse esimene ilmumine kui ka Tema teine tulek on kohtumõistmiseks inimsoo üle: „ Kes Temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.“( 3:18). Niisiis, vastavalt Johannese evangeeliumile, „ oli“ Kristus kohtumõistja juba siis, kui ta kehalisel kujul maa peale ilmus. Need, kes ta ära põlgasid, tõmbasid oma hingele Jumala viha. Teiselt poolt aga nendele, kes teda uskusid, on teispoolsuses kindlustatud igavesti kestev elu ja Kristuse alaline lähedalolek. Jumalariiki defineeritakse kui hingeseisundit, mis järgneb keha surmale. Sisenemine Jumalariiki näitab lihtsalt, et hing on määratud igavesele elule: „ Kes usub Pojasse, sel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha.“( 3:36).“( Elu pärast surma, lk. 70)
„ Esimene sündmus, mis eelneb Parousiale( ehk Kristuse teise tulemisele), on ärataganemine, üks lõpu ilminguid judaismi apokalüptilises kirjanduses, see märkis usklike hulgas levinud suurt apostaasiat( usust lahtiütlemist). Teine sündmus, mis eelneb Parousiale, on patuse mehe Antikristuse ilmumine. Antikristuse asupaik on teavas ja ta ilmutab ennast kõige viimase kriisi ajal. Ta kuulutab enda Messiaks ja hullutab uskmatuid imetegude toimepanekuga; tema kõige blasfeemilisem( jumalateotuslikum) tegu on see, et ta kuulutab ennast Jumalaks. Aga kui tuleb Kristus, tapab ta Antikristuse oma „ suu hingusega“( 2: 3-4, 8-10). Vastavalt nii esimese kui ka teisele kirjale tessalooniklastele toimub kohtupäeval patuste hukkamõistmine „ igavesse hukatusse“( 1 Ts 5:3; 2 Ts 1:9), samal ajal saavad patuta hinged täiuslikus Taevariigis mõnu tunda igavesest ühtekuuluvusest Kristusega.“( Elu pärast surma, lk. 71 – 72)
Parousia saabumist saab kiirendada inimlik meeleparandus: „ Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks nõnda, et kosumiajad tuleksid Issanda palge eest ja Ta läkitaks teie jaoks määratud Messia Jeesuse...( 3: 19-20).“( Elu pärast surma, lk. 71)
Kristlus on maailmareligioon. Seda tõestab kasvõi selline asjaolu, et Jeesust on tsiteeritud ka paljudes teistes usundites. Näiteks Jeesus on muslimite arvates askeetlik prohvet, islamis peetakse Teda Isaks, judaismis ja mandalus aga valemessiaks. Jumala ilminguks peavad Jeesust baha ´ i usklikud ja avataaraks aga hinduism. Jeesus on guru paljudele New Age ´ i mõtlejatele. Kuna tulnukate inimröövidest nähtub väga selgelt, et maavälised tsivilisatsioonid on tugevalt seotud inimkonna religiooniga( eelkõige kristluse ja selle erinevate vormidega), siis seega võib arvata, et Jeesus Kristus oli ilmselt siiski maavälise päritoluga, mitte Jumaliku( või inimese) päritoluga nagu ajaloo jooksul on domineerivalt arvatud. Järelikult Jeesuse õpetused inimkonnale on ka kui maavälise tsivilisatsiooni õpetused inimsoole. See tähendab seda, et Tema õpetused kajastavad maavälise mõistuse teadust, mõttelaadi ja filosoofiat, kuid seda varjatult ehk mitte otsese „ tulnukateadusena“. Seda võib mõista kui „ nende tarkusena meile“. See tähendab seda, et maavälise tsivilisatsiooni kõige olulisemad teadmised jõuavad inimestele läbi Jeesuse sõnade ehk läbi Tema mõistukõne. Need teadmised ei kõnele suurtest teadustest ega fantastilistest tehnoloogiatest, vaid sellised teadmised „ taevast“ käivad millegi palju väärtuslikuma kohta, mis inimkonnal on enamasti puudu jäänud – näiteks kõlbelisusest, headusest, õndsusest jne.
Inimkond ei tohiks Jeesuse õpetusi ignoreerida, sest seda võiks tõlgendada kui headusest taganemisena. Jeesuse õpetused headusest, õiglusest, vendlusest, sõprusest, kurjast, moraalist, eetikast jne võib mõista ka kui maavälise ülitsivilisatsiooni teadus- ja õigusloomena. Selliste teadmiste vorm küll ei kattu inimeste seadusandluse või õigusnormidega( eetika või moraaliga), vaid see esineb just mõistukõne vormis, mida esineb Piiblis väga palju. Kogu maailmas asetleidvate tulnukate inimröövide juhtumite korral on tulnukad kõikidest võimalikest usundisüsteemidest tsiteerinud kõige enam just kristlust ja selle keskset tegelaskuju Jeesust. Tulnukad on röövitutele
61