hariduslikust, geograafilisest ja sotsiaal-kultuurilisest tasemest. Kõigest sellest järeldubki see, et laiali hargnenud inimkonnale annab Jumal tegelikult ühtesid ja samasid õpetusi ühtsusest, armastusest ja vendlusest erinevatesse paikadesse ja erinevatel aegadel, kuid need on erinevate usundisüsteemide vahel ära teisenenud.
Ateistide üks levinumaid skeptilisi vastu argumente Jumala olemasolu üle on see, et kui Jumal on olemas, siis miks Ta laseb inimestel üksteise vastu kurja teha. Maailma ajalugu sisaldab endas lugematul hulgal erinevaid konflikte ja sõdasid. Kuidas on võimalik, et kui kuskil toimub inimeste tapmine, siis Jumal vaatab seda lihtsalt pealt. 20 sajandi sõjakuritegusid oleks kõikvõimas Jumal saanud takistada, kuid Ta ei teinud seda. Ja seda ei teinud ka inimesed. Ateistide meelest viitab selline tegutsematus Jumala poolt Tema olemasolu puudumisele. See tähendab, et kui Jumal ei aita inimkonda otsese nähtava tegevusega, siis pole Teda lihtsalt olemas. See on tegelikult ekslik ja isegi väärastunud arusaam Jumala olemusest ja Tema plaanidest inimkonnaga. Jumal ei pane maksma oma tahet aidata inimkonda sõjalises vormis nagu me sageli inimeste poliitilises maailmas näeme. Jumal kehtestab ennast inimühiskonnas ainult Sõna jõul. See tähendab, et ainult sõna on see, mis peab inimeste käitumist mõjutama, mitte sõjaline tegevus. Nii on see näiteks kooli ühiskonnas, kus õpetaja paneb ennast maksma sõna jõu abil, mitte ei hakka lapsi füüsiliselt karistama( näiteks tutistama, joonlauaga vastu näppe lööma jne). Nagu seda vanadel aegadel sageli tehti. Jumal aitab ja õpetab inimkonda ainult läbi sõnade ja Jumala Sõna on kirjas Piiblis( või koraanis). Ja see tähendab ka seda, et sõjad ja konfliktid kestavad inimühiskonnas täpselt nii kaua, kui inimesed ei kuule ega kuula Jumala Sõna.
Kuid paratamatult tekib küsimus, et „ mis“ või „ kes“ on Jumal? Kuidas seda mõistet õigesti mõista? Näiteks kristlaste pühas raamatus Piiblis tähistab mõiste „ Jumal“ selgelt kahte tähendust. Esiteks Jumal on kui „ isik“( üliolend), „ kes“ on loonud meile teadaoleva Universumi. See tähendabki otseselt seda, et Jumal on kui Universumi looja. Kuid teisalt tähendab Jumal armastust, mida õpetab meile Jumala Poeg Jeesus Kristus. See tähendab seda, et Jumal on armastus. Selline üliemotsionaalne tundmus on seletatav ka unisoofilises psühholoogias kirjeldavate tajuilmingutega. Inimesel tekib selline ainulaadne õndsuse tunne siis kui ta tajub maailma tavapäraselt teistmoodi. Kuid säärane arusaam loodusest( et keegi „ ülivõimetega isik“ on loonud Universumi) muutub praegusel ajal ratsionaalselt vastuvõetamatuks, sest teaduslik mõtlemisviis on selgelt näidanud, et füüsikalised loodusseadused on need ainujõud, mis vormivad meie Universumit selliseks nagu me seda praegu tunneme. Vastavalt ratsionaalsele mõtlemisviisile ei saa kellegi ega millegi mõistus luua ega juhtida Universumit. Universumi olemuse aluseks on füüsikalised protsessid, mida õpetab meile senises arengustaadiumis olev füüsikateadus. See osa religioonis, mis õpetab meile Universumi päritolu ja olemust( ehk siis nö. religiooni loodusteaduslik osa), osutub teaduse jaoks vääraks, kuid sellegipoolest mitte tõsiusklikele. Religioosse maailmanägemise kõrval domineerib tänapäeval pigem teaduslik maailmapilt. Jumalat, kui isiksust( mõistust), kes on loonud maailma ja keda me nimetame Loojaks, ei ole lihtsalt olemas. Universum on täpselt selline mida kirjeldavad meile loodusseadused.
Ei saa otseselt väita, et kogu religioossne maailmapilt oleks tegelikusest reaalsusest kuidagi moondunud. See tähendab seda, et selles on nii õigeid jooni kuid samas ka selliseid tahke, mida lihtsalt tuleb teistmoodi vaadata. Näiteks kui Piibli „ loodusteaduslik osa“( Jumala maailma loomine) osutus teaduse silmis vääraks, siis samas kristluse filosoofilisi mõtteid ei saa kuidagi vääraks tunnistada. Näiteks vaimseid väärtusi, armastuse filosoofiat, arusaamasid õigusest jne võib mõista kui ühe kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni mõtlemis- ja käitumisnormina. Näiteks Jumala kümmet käsku, mis on kirjas Piibli Esimeses Testamendis, ei saa kuidagi eitada, et need õiguslikult väärad oleksid. Selles mõttes võibki Jeesuse õpetusi inimkonnale siiski õigeks pidada ja seetõttu tuleb neid ka järgida.
Kogu religiooni võib teoreetiliselt jaotada järgmisteks suurteks osadeks ehk tuua välja parallele teadusega. Näiteks seda osa usundites, mis käsitlevad maailma loomist( ehk kogu looduse üldist päritolu), võib käsitleda usuteaduses kui loodusteadusliku osana( mis nagu asendab loodusseadusi teaduses). Kuid selline osa maailma religioonides, mis hõlmavad inimlikku moraali, eetikat, õigust, vaimseid väärtusi ja filosoofiat, võib vaadelda kui humanitaar – sotsiaalteadusliku osana( ehk nagu inimühiskonna seaduspärasusi uurivaid harusid teaduses). Teadaolevaid inimeste imelisi
51