võimalik neid mõjutada, mis seisnebki tehnoloogia loomises. Teadus on loogiline, ratsionaalne ja empiiriline, kuid seevastu religioon ei ole ratsionaalne, ei ole ka pealtnäha loogiline, kaemuslik ega objektiivne. Kuid sellegipoolest ei sisalda näiteks Piibel vastuolusid. Kristlik teoloogia vaidleb aga kõigele sellele vastu ja ütleb, et inimese mõistus ja sellest tulenev arusaamine ei küündi Jumala mõistuseni. Selles mõttes( ja ka ainult selles mõttes) jääb teadus religioonile alla nii nagu inimmõistus jääb maha Jumala mõistusele. Teaduslikule käsitlusele on selline argument siiski vastuvõetamatu, sest seda ei saa katseliselt kontrollida või see näitab pigem seda, mida me nimetame „ ajupesuks“.
Religioosse maailmapildi omandamine eeldab mingi usundi pühakirja sõna-sõnalist uskumist. Näiteks kristlased usuvad Piibli tõekspidamistesse sõna-sõnalt. Jumala Sõna on kõigist autoriteetsem ja seega ei tohi Tema sõnades kahelda ega teisiti mõelda. Kui Jumal on loonud meie tuntava maailma, siis miks ei ole Ta kordagi maininud loodusseadusi, mida õpetavad meile erinevad loodusteadused. Miks Jumal ei ole meile mõista andnud sellest, et kuidas toimib maailm loodusseaduste järgi, milles me igapäevaselt elame. Ei saa olla nii, et me seda ei mõistaks, sest muidu ei oleks olnud ka loodusteaduste arengut. Kui Jumal ei anna mõista seda, mida me saame teada loodust uurides teaduslike meetoditega, siis tekib paratamatult küsimus, et mida Ta meile veel rääkimata jätab. Selline asjaolu viitab sellele, et erinevaid pühakirjasid ei saa siiski uskuda sõnasõnalt, vaid tuleb kahelda ja juurelda nende tekstide võimalike tagamaade üle. See läheb aga rangelt vastuollu religiooni alustaladega, mis nõuab pühakirjade sõna-sõnalist järgimist ja uskumist. Paraku on selline joon religioonis eksitav( s. t. vigane) nii nagu oli meil teadusliku mõtlemisviisi puudulikkusega. See tähendab seda, et religioosse maailmapildi üle peab tegelikult julgema kahelda ja teoretiseerima selle võimaliku varjatud reaalsuse üle.
Üldiselt on teada aga seda, et erinevate usundisüsteemide pühakirjade tekste( näiteks Piibli evangeeliumites esinevaid „ Jumalasõnu“) ei tohi otseselt ega ka kaudselt „ ümber mõtestada“. See on rangelt keelatud. Kuid teaduslik maailmapilt sunnib seda siiski tegema. Tänapäeva maailma ühiskonnas asendub Jumala-kesksus üha rohkem loodusseaduste õpetustega. Religiooni ümber mõtestamine või selles sisalduva informatsiooni mõistmine teisest vaatenurgast toimub aja jooksul paratamatult, mis ongi üldises mõttes igasuguse progressi aluseks. Inimajalugu on korduvalt näidanud, et teisiti mõtlemine on inimarengu seisukohalt lähtudes peaaegu alati positiivne ja ka vajalik. Vastasel korral ei toimuks progressi. See tähendab seda, et ühiskonna areng lakkab olemast, kui inimesed kinnistuvad teatud kindlate teadmiste juurde, mis on muutmata kujul eksisteerinud juba tuhandeid aastaid. Mõndadest arusaamadest saadakse aja jooksul iseenesest uutmoodi aru. Kuid mõnikord tuleb asju vaadata hoopis teise nurga alt, et paremini mõista. Traditsiooniline religioon keelab rangelt teisiti mõtlemist. Ajaloost on teada, et sajandite eest oli teisiti mõtlemine lausa karistatav. Pühakirju tuli võtta tõena ainult sõna-sõnalt ja ei tohtinud laskuda tekstide tagamaadesse nagu me seda nüüd järgnevalt tegema hakkame.
Paljud teoloogidest uurijad on leidnud, et kogu maailma religioonides eksisteerib tegelikult ainult üks Looja. Sellele Loojale on antud religiooni ajaloo jooksul erinevaid nimesid nagu näiteks Brahman, Ahuramazd, Jahve, Kõigevägevam, Looja, Isa, Allah, Jumal jne. See tähendab ka seda, et maailmas on olemas tegelikult ainult üks religioon, sest kõikidel suurematel ja tuntumatel religioonidel maailmas on jumaliku päritoluga prohvet ja nende põhitõed on enamasti ühesugused. Seega kõik maailma usundid esindavad tegelikult ainult ühte religiooni, mida Jumal on inimkonnale õpetanud. Maailmas on väga palju erinevate nimedega religioone ja prohveteid, kuid kõik need on ühe Jumala õpetuse erinevad osad. Nende õpetuste järgi püüab Jumal inimkonda vaimselt täiustada. Usundisüsteemide õpetuste abiga on inimkond( vähemalt püüdnud) liikuda suurema ühtsuse ja kõrgema tsivilisatsiooni arengu poole. Inimkonna ajaloo jooksul on toimunud nii väiksemaid kui ka suuremaid erinevate rahvaste liite. Näiteks elukorralduselt on erinevad kogukonnad ühinenud küladeks, alevikeks, linnadeks, riikideks, rahvasteks, impeeriumideks, riikide omavahelisteks liitudeks, kuni tänapäevaste rahvusvaheliste organisatsioonideni välja. Tänapäeval elab planeet Maal üle seitsme miljardi inimese. Kõik need Maal elavad inimesed kuuluvad inimkonda kui inimtsivilisatsiooni hoolimata inimese rassist, nahavärvist, soost, etnilisest päritolust, keelest või kultuurist. Inimkonna ajaloo jooksul on inimesed saanud erinevaid õpetusi erinevatelt prohvetitelt. Kuid nende õpetuste aktsepteerimine ja interpreteerimine on sõltunud inimeste hingelisest,
50