siinpoolsuseks, siis selline terminoloogiline käsitlus ei ole tegelikult päris õige. Me kõik elame tegelikult ühes maailmas( ühes Universumis), sealhulgas ka inimesed, kes on Maalt lahkunud. Vastavalt ajas rändamise füüsikateooria seaduste järgi ja toetudes tulnukate inimröövide juhtumite uurimustele ei ole mingisugusesse võõrasse dimensiooni sattumine pärast inimese surma tegelikult olemas. Küll aga muutub inimese jaoks reaalsus nagu surmalähedaste kogemuste psühhoanalüüs on näidanud, kuid maailm on oma olemuselt ikkagi samasugune mis elavatele inimestelegi.
Maailma suurim usundisüsteem kristlus õpetab inimestele, et head inimesed lähevad pärast surma taevasse ja kohtuvad seal Jumalaga „ palgest palgesse“. Ja nii see ka tegelikult ongi, sest inimesed satuvad kosmose rännakutele, mida põhimõtteliselt ongi võimalik tõlgendada Jumalaga( kui Universumi endaga) palgest palgesse kohtumisena või kui elu paradiisina. Kuid mis saab nendest inimestest, kes on sooritanud oma elu ajal kohutavaid tegusid? Nii see kindlasti ei ole, et nad satuvad sellisesse kohta, kus elutsevad deemonid ja koletised, kes siis piinavad pahasid inimesi, kel südametunnistus on täitunud kurjusega. Põrguks nimetavat kohta, kus eksisteerib ainult üks suur pimedus ja leegitsevad tulekeeled, ei ole tegelikkuses siiski olemas. Surmalähedased kogemused on pigem näidanud seda, et suurte füüsiliste piinade asemel kannatavad patte teinud inimesed oma südametunnistuse pärast, mis on „ nii raske ja must, et see ei tõuse kuidagi ülesse taeva poole, vaid vajub alla maa suunas.“. Halbade tegude pärast on inimestel ka halb südametunnistus ja seetõttu hakkavad nad alles nüüd( pärast enda surma) sellest aru saama, mida nad on teistele inimestele korda saatnud. See on nende jaoks ülimalt ränk emotsionaalne katsumus, mis on kujuteldamatult palju valusam ja rängem kui ükskõik milline inimese kujuteldav füüsiline piinamisakt. Ja seda võibki tõlgendada kui põrguna, mida religioon Maa peal inimestele õpetab. Inimesed näevad oma surmalähedastes kogemustes kohta, kus on palju tuld ja hirmuäratavaid olendeid, kuid see on Maa inimestele loodud illusioon ja tõlgendus vaimsest raskusest, mis inimesele osaks saab, kes on valmistanud Maa peal teistele inimestele palju kannatusi. Teadaolevalt on hingeline valu tegelikkuses kordades suurem kui seda on füüsiline valu. Inimestele näidatakse surmalähedastes kogemustes „ klassikalist põrgumaailma“, et me mõistaksime seda, mis saab halbadest inimestest pärast nende surma. See mõjutab omakorda ka inimeste käitumist maapealses elus. Halvad inimesed võivad enda ümber näha ainult tühjust ja pimedust. Kuid religioon annab meile mõista ka seda, et inimese kannatused ei kesta siiski igavesti. Sellest on võimalik välja pääseda ainult läbi „ isikliku patukahetsuse“( või midagi „ puhastustule“ sarnast).
„ Bahai usund ei jaga kindlaks kujunenud vaateid taevale ja põrgule kui füüsilistele tasu- või karistuspaikadele, vaid peab neid kirjeldusi sümboolseks. Bahaide usk sellesse, et inimhing ei ole materiaalne, ei võimalda neil võtta taevast ja põrgut otseses mõttes füüsiliste paikadena. Tegelikult õpetavad bahai tekstid, et hinge püsivuse ja surematuse kindlustab tema mittemateriaalne olemus. See vabastab hinge ka allumisest materiaalsete nähtuste füüsilistele piirangutele, tema eksistentsiks pole vaja teatavat „ aega“ või „ kohta“. Aega ja kohta( ehk ruumi) selles mõttes, nagu me neid tavaliselt kasutame, vajavad üksnes füüsikaliste omadustega olendid. Kuna aga hing ei ole tehtud ainest, ei vaja ta aega ega ruumi selles mõttes, nagu meie neist aru saame; vabana sidemetest maise kehaga, on hingedel võimalik paremini saavutada Jumala tunnetamist, omaenda olemust, loodud maailma saladusi, ning neil on võimalik saavutada kohalolu kõikjal.“( Elu pärast surma, lk. 101)
Surmalähedaste kogemustega suguluses olevad paranormaalsed nähtused nagu taassünni juhtumid ehk reinkarnatsioon ja inimeste kummalised dejavu tundmused või eelmiste elude mälestused lubavad selgelt oletada, et Maalt lahkunutel inimestel on võimalus ka maapealsesse ellu tagasi tulla. Sellisel juhul sünnib inimene Maa peale uuesti, kuid teises võimalikkus kohas ja teise inimese ja isiksusena. Sellist nähtust nimetatakse parapsühholoogias taassünniks ehk reinkarnatsiooniks. Teada on ka selliseid juhtumeid, mil inimene sündis samas elukohas ja isegi samas perekonnas, kus eelmises eluski. Ühe inimese taassündide arv ei ole teadaolevalt limiteeritud, kuid kõik toimub siiski mingite reeglite ja seaduste järgi, millest ei ole täpsemalt kahjuks midagi teada. Reinkarnatsiooni üks erijuhte on inimese enda elu uuesti läbi elamine. Taassünni võimalused loovadki sellise nähtuse, mis on paranormaalsete nähtuste valdkonnas hästi teada dejavu-na. Teadaolevalt pole ühtegi juhtumit, mil oleks eksisteerinud ka transmigratsioon.
Paranormaalsed nähtused nagu poltergeistid ja kummitavate majade juhtumid lubavad oletada, et Maalt lahkunutel on võimalus ilma uuesti sündimata vahepeal ka Maad külastada. See tähendab
45