Surmalähedaste kogemuste korral esineb peale meditsiinilise probleemi( kehast väljumise neuroteaduslik seletus) ka veel sellise probleemi aspekt, et kui suudetakse tõepoolest tõestada SLK-de fenomeni tegelikku eksisteerimist, siis põhimõtteliselt on tõestatud ka inimese elu jätkumine pärast( aju) surma. See tähendab aga ka seda, et kõik surnud inimesed, kes kunagi planeet Maal on elanud, tegelikult „ kusagil“ veel kehavälises olekus elavad. Küsimus seisnebki selles, et miks need“ surnud inimesed” siis meiega( ehk elavatega) kontakti ei võta? Ja millises maailmas nad kõik siis ka elavad? Võib olla nad ongi „ meiega“ kontakti astunud, kuid sellisel moel, mida me oodata ei oskakski. Näiteks võivad „ nendega“ suhelda selgeltnägijad ehk sensitiivid, mille korral omab inimene sellist informatsiooni, mida ta muidu mitte mingisuguste vahenditega teada ei saaks. Need „ erilised inimesed“ ise väidavad, et informatsiooni annavad neile surnute inimeste „ hinged“ ehk kehast väljunud inimesed, kelle „ füüsilised“ kehad on kahjuks juba surnud. SLK-de juhtumite korral nähaksegi inimeste surnuid sugulasi ja sõpru. SLK-de korral ei ole tegemist ju ainult lihtsalt inimese teadvuse eraldumisega füüsilisest kehast. Peale surnute nähakse ka mingisugust tunnelit( sissekäiku). Tõenäoliselt on need aegruumi tunnelid, mis on kirjeldatavad ka üldrelatiivsusteooria võrranditega. Selliste tunnelite olemasolu on ajas rändamise teooria poolt tõestatud. Need tunnelid vahendavad kehade teleportatsiooni. Kui neid SLK-de korral nähakse, siis SLK tõestamise korral on tõendust leidnud ka nende tunnelite olemasolu. Kuid need aegruumi tunnelid“ viivad ju neid surnuid inimesi planeet Maalt kusagile eemale”, sest tunneleid kasutatakse ainult väga kaugeid vahemaid läbides – näiteks galaktikate vahelisteks rändudeks. Kõigest sellest järeldubki see, et pärast surma läheb inimene maavälisesse tsivilisatsiooni“ elama”. Kuhu siis mujale ikka saab minna? See kõik järeldub ainult siis, kui suudetakse SLK fenomeni olemasolu tõestada. Kuid selline avastus aga viiks ilmselt inimkonna kultuuri šokini, sest taoline avastus lükkaks ümber peaaegu kogu tänapäevase teadusliku maailmapildi. Kui suudetakse teaduslikult tõestada SLK-de eksisteerimine, siis on võimalik järeldada ka maaväliste olendite ehk tulnukate olemasolu. Kuid probleem seisneb selles, et miks need katsed( tõestamaks SLK-de olemasolu) ei õnnestu? Teaduse üheks suurimaks eelduseks on see, et ta peab põhinema empiirilistel( kogemuslikel) tõendustel ja selleks saab olla ainult inimese enda loodud eksperiment. Kuid selline teaduse suurim eeldus muutubki SLK-de uurimisel suurimaks komistuskiviks, sest kui ei leita mingisuguse nähtuse empiiriline tõestus, siis teadus selle nähtuse olemasolu ka ei aktsepteeri. Maaväline mõistus( seal hulgas ka surnud inimesed) kasutabki meie teaduse reegleid teadlikult ära. See tähendab ka seda, et( võib olla)“ nad” soovivad, et me nende olemasolusse ainult usuksime, mitte aga teaduslikult tõestaksime. Nii et SLK teaduslikku katset( küsida pärast ärkamist patsiendi käest mingisuguse peidetud objekti kohta, mis oli tema kliinilise surma ajal kohas, kust patsient oma voodist seda näha ei saanud) ei olegi põhimõtteliselt võimalik sooritada, sest vastasel korral oleks meie“ maailmapilt” ääretult“ rikutud” ja ilmselt tuleksid ka siis tulnukad Maale, sest siis ei ole neil enam põhjust meie eest varjata.
SLK kogemuste puhul on kõige tähelepanuväärsem see, et inimene, kes on olnud terve oma elu ateist ja ei ole uskunud midagi üleloomulikku( näiteks elu pärast surma, Jumala olemasolusse või isegi maavälistesse tsivilisatsioonidesse), kogeb oma surmatunnil kõige ehedamat kehast väljumist ja kohtub imelise ning aukartustäratava „ valgusolendiga“, kes küsib temalt: „ Mida on sul mulle näidata; mida sa oma elu jooksul oled teinud, et pääseda Jumala osadusse?“ Inimene, kes pole oma elu jooksul kordagi lugenud Piiblit( kuid selle olemasolust kuulnud), kohtub oma surmatunnil valgusolendiga, mis tekitab kahetsusväärse tunde, et miks ei ole elu jooksul kordagi lugenud ja järginud Jumala Sõna, mis on kirjas Piiblis.
Surmalähedaste kogemuste ajal nähakse väga sageli mingisuguseid tunneleid, milles on võimalik väga kiiresti liikuda. Sellest võib täiesti loogiliselt spekuleerida, et need tunnelid on oma olemuselt tegelikult aegruumi tunnelid, mille eksisteerimise võimalikkust on kirjeldatud isegi Albert Einsteini
43