ainus erinevus seisneb selles, et ühes ollakse ärkvel, kuid teises mitte.
Inimene on ühtviisi teadvusel nii ärkvel olles kui ka und nähes, mil enam ei olda ärkvel. Ärkvel olles loob inimese aju sensoorsete kanalite kaudu virtuaalse keskkonna ümbritsevast maailmast, milles inimene parajasti eksisteerib. Kuid mitte ärkvel olles ehk und nähes loob inimese aju virtuaalse keskkonna mitte enam ümbritsevast maailmast, vaid ajus olevatest andmetest, mis on talletatud siis, kui inimene oli ärkvel. See tähendab seda, et ärkvel olles on inimese aju ümbritseva maailmaga adekvaatselt kontaktis, kuid mitte ärkvel olles ehk und nähes on inimese aju ümbritsevast maailmast isoleeritud ehk puudub adekvaatne kontakt reaalsusega. Inimese enda unenäos on iga tegelane tegelikult tema ise, sest unenägu on inimese enda aju loodud virtuaalne tegelikkus. Unenäos võivad avalduda inimese alateadvuses olevad varjatud tungid, vajadused ja hirmud.
Teadvusseisund ja ärkvelolek ei ole päris üks ja sama nähtus. Aju-uuringud on veenvalt näidanud, et teadvusseisundi tekkimisega on otseselt seotud ajuaktiivsus ehk neuronite elektriline laenglemine. Kuid samas on ärkveloleku tekkimine seotud aju noradrenergilise süsteemi aktivatsiooniga, mille korral sõltub inimese ärkvelolek selliste ühendite konsentratsiooni tasemest ajus, mis vastutavad inimese virguse ja ärksuse eest. Seda näitavad veenvalt erinevad une-uuringud ja Goldsteini-Walkeri REM-une teooria eksperimentaalne kontroll. REM-une ajal esineb ärkvelolekuga sarnane ajuaktiivsus( mille tõttu esineb unenägude nägemine ja seega teadvus), kuid näiteks noradrenaliini tase ajus on sel ajal üldiselt langenud, mis läheb kokku inimese ärkveloleku lakkamisega. Kooma seisundi ajal on ajuaktiivsus üldiselt lakanud ja sel ajal ei esine teadvust( s. t. ei nähta unenägusid).
Teadvuse ja erinevate ajusüsteemide omavahelised interaktsioonid
Aju on väga keeruline süsteem. Ja selles süsteemis tekib teadvus. Aju süsteemis esineb mehhanism, mis kujundab välja teadvuse. Kõik teised süsteemid või mehhanismid ajus suudavad mõjutada teadvuse mehhanismi. Üsna sageli mõjutavad teised ajus olevad süsteemid ja mehhanismid teadvuse mehhanismi. See tähendab seda, et ajus eksisteerib eraldiseisev( omaette olev) teadvuse mehhanism, mida siis teised mehhanismid ajus erineval viisil mõjutavad. Näiteks prefrontaalses korteksis toimuvad muutused( näiteks transkraniaalne magnetstimulatsioon ehk TMS) mõjutab visuaalset teadvuselamust. Teadvuselamust saavad mõjutada paljud aju töötlusprotsessid nagu näiteks metakognitiivsed ajuprotsessid. Näiteks visuaalses korteksis võnkuv aktiivsus, mis eelneb eesmärkobjektile, võib ära määrata selle, et kas stiimul teadvustub või mitte. See tähendab seda, et stiimulid vahel teadvustuvad, vahel aga mitte. Ka tähelepanu ja teadvus on omavahel väga tihedalt seotud, kuid need ei ole oma olemuselt siiski üks ja sama nagu varem on seda arvatud. Järgnevalt hakkamegi uurima seda, et kuidas erinevad ajupiirkonnad ja füüsikalised / keemilised protsessid on seotud teadvusega( s. t. kuidas need mõjutavad ajus eksisteerivat teadvust). Kuid peame seejuures arvestama seda, et mitte ükski nendest seostest ei anna meile teada teadvuse olemusest, selle tekkimisest ajus ja ka seda, et kus teadvus ajus tegelikult täpselt asub.
Näiteks üldiselt on arvatud seda, et teadvustamiseks on vajalik just prefrontaalne korteks. Sellepärast, et sellise ajupiirkonna kahjustamise korral võtab inimesel rohkem ajakulu eesmärkobjekti ja maskeeriva stiimuli vahel, et teadvustada eesmärkobjekti samasuguselt nagu ilma nimetatud ajupiirkonna kahjustumise korral. See tähendab ka seda, et kui kahjustub inimese prefrontaalne korteks, siis toimuvad muutused teadvustamises. Kuid sellest hoolimata ei saa prefrontaalne korteks olla teadvuse jaoks tarvilik, sest aju prefrontaalse korteksi töö on unenägude ajal üsna pidurtatud. Väikeaju ja basaalganglionite blokeerimise korral ei juhtu isiku teadvusega
33