Maailmataju Jan 22 2017 | Page 265

Ajus olevates piirkondades eksisteerivad spetsiifilised neuronid. Näiteks visuaalset( sensoorset) infot töötlevad ainult teatud neuronid, kuid näiteks akustilisi informatsioone töötlevad aga teised aju neuronid. See tähendab seda, et näiteks nägemistaju ja kuulmistaju keskused asuvad erinevates ajupiirkondades. Kuid neuronid, mis võtavad vastu erinevate ajupiirkondade impulsse, ei ole ilmselt spetsiifilised( näiteks talamuse mittespetsiifilised tuumad). See tähendab seda, et need neuronid( näiteks teadvuse neuronid) töötlevad üheaegselt erinevaid sensoorseid( ajupiirkondade) informatsioone nagu näiteks visuaalseid, akustilisi, mehaanilisi jt. See tähendab seda, et ühed ja samad neuronid võivad esitada erinevaid omadusi. Näiteks värvi ja orientatsiooni. Ajus on olemas ka sellised neuronid, mis aktiveeruvad signaalide peale, mis tulevad erinevatest tajumodaalsustest.
Kui informatsioon ajus ei ole integreeritud ehk sõlmitud ja see informatsioon ei ole ajas pidev, siis teadvust ajus ei esine. Seda sellepärast, et teadvuse korral on pilt meie silme ees alati ühtne ja ajas pidev. Kuna tajutav teadvuselamus on enamasti ajas pidev ja ruumis ühtne, siis seega võib piltlikult väita seda, et inimese teadvus tekib ainult ajas ja ruumis ning mitte kunagi sellest väljapool. Näiteks alateadvus ning teadvusetus( teadvuse mitteesinemine) võivad tekkida just väljapool teadvuse aega ja ruumi. Teada on fakt, et teadvus esineb ainult aju üldise aktiivsuse korral, kuid teadvusetus esineb nii aju aktiivsuse kui ka mitteaktiivsuse korral.
Et teadvus saaks eksisteerida ajas ja ruumis ehk olla ajas pidev ja ruumis ühtne, selleks on vaja erinevate ajupiirkondade sünkroonset aktiivsust. Siin kohal ei peeta silmas erinevate ajupiirkondade laenglemissageduste sünkroonsust, vaid seda, et erinevad ajupiirkonnad peavad lihtsalt olema üheaegselt aktiivsuses, et miski saaks teadvustuda. Näiteks objekti kuju, värvust ja suurust töötlevad erinevate ajupiirkondade aktiivsused. Ei saa olla nii, et objekti teadvustumise korral ei ole mõni nendest ajupiirkondadest aktiivsuses ja teised on samal ajal aktiveerunud. Et tekiks objekti normaalne teadvustumine teadvuselamuses on vaja objekti kõikide tunnustega töötlevate ajupiirkondade üheaegset aktiivsust. Erinevate ajupiirkondade laenglemissagedused võivad seejuures olla ka erinevad, sest nagu sai juba varem mainitud seda, et neuronite mitteaktiivsusperioode ei teadvustata( sellest ka teadvuselamuse pidevus ajas) ja seetõttu ei ole oluline ka erinevate ajupiirkondade aktiivsusperioodide sageduste sünkroonsus. Paljud uurimused ongi näidanud seda, et teadvuselamus avaldub siis, kui erinevate ajupiirkondade laenglemissagedused on omavahel sünkroonsed ja ka siis, kui need ei ole sünkroonsed. Näiteks uurimused( Mohamad Koubeiss) on näidanud, et kui ajupiirkonda, mida nimetatakse claustrumiks, elektriliselt stimuleerida, siis kaotab inimene teadvuse ja suureneb aju üldise elektrilise aktiivsuse sünkroonsus. Claustrum töötleb kahe ajupoolkera vahelist suhtlust ja ühendab tähelepanuga seotud piirkondi.
Unenäod
Unenäod esituvad inimesel kahel erineval viisil. Enamus unenägudes interakteerub inimene ümbritseva virtuaalse keskkonnaga nii nagu ärkvel olleski, s. t. inimene on osaline unenäos toimuvaga. Näiteks vesteldakse sõbraga, sõidetakse jalgrattaga, peetakse sünnipäeva jne. Kuid esineb ka selliseid unenägusid, mida saab mõista ainult jooksva filmina. Sellisel juhul inimene ise ei osale unenäos toimuvaga, vaid jälgib sündmusi passiivselt pealt nii nagu vaatab inimene kinosaalis jooksvat filmi.
Inimesed enamasti ei mäleta, kuidas nad oma unenäo sisse sattusid. See tähendab, et ühel hetkel ollakse voodis ja oodatakse une saabumist, kuid juba teisel hetkel nähakse unenäos toimuvat. Mingit vahepealset faasi ei mäletata või ei teadvustata. Selline asjaolu viitab sellele, et unne suikub inimene teadvusetult ehk unenägu nähakse küll teadvustatult, kuid sinna jõudmine toimub teadvusväliselt.
Inimese peaaju läbib sekundis miljoneid närviimpulsse. Need impulsid tekitavad ümber pea elektrivälja, mille tugevust mõõdetakse elektroentsefalograafiga. Sellega saadud graafikut
27