mõõtmeid. Kuna teadvus asub ajus, siis seega tajutavad objektid hõlmavad ajus ka reaalselt ruumala. Arvestama peab ainult seda, et tajutavate objektide suurused on ajus tegelikest objektidest palju väiksemad, kuid lõpptulemusena jääb siiski mulje, et teadvuselamuses tajume objektide suuruseid sellistena, mis vastavad ka nende tegelikele suurustele. Seda me mõistame absoluutse ruumi teadvustamisena. Analoogiliselt on teadvuselamuses sama ka aja intervallide pikkustega ehk absoluutse aja teadvustamisega. See tähendab seda, et tajutav üks tund teadvuselamuses on ka reaalselt( päriselt) üks tund. Ainsaks erandiks on siin aga inimese unenäod. Inimese unenäos eksisteeriv ajakulg ei pruugi alati ühtida reaalse aja kulgemisega. Näiteks unenägu võis inimesele tunduda, et see kestis umbes tund aega, kuid tegelikult magas inimene ainult viis minutit.
Absoluutse aja ja ruumi teadvustamisel baseeruvad ka veel nö. suhtelised aja ja ruumi teadvustamised. See tähendab seda, et teadvuselamuses esinevad ka veel sellised aja ja ruumi tajumised, mis ei vasta tegelikkusele, vaid on sellest( absoluutse aja ja ruumi teadvustamisest) moondunud. Näiteks tuba, mis on sisustatud möödliga, tundub olevat suurem sama suurest toast, mis on tühi. Objektid, mis on heledavärvilised ja hästivalgustatud, tunduvad olevat suuremad ja lähemal kui need tegelikult on. Sageli tajutakse suurte vahemaade korral objekte olevat lähemal ja väikeste vahemaade korral kaugemal olevat. Täpselt sama on ka ajavahemikega. Näiteks lühiajalisi ajavahemikke kiputakse ülehindama, kuid alahindama pikemaaegseid ajavahemikke. Lastele tundub aeg voolavat aeglaselt, kuid samas vanemaealistele tundub aeg kulgevat kiiresti.
Füüsikaliselt ei ole võimalik, et ühte neuronisse oleks kuidagi talletatud või salvestatud visuaalne kuvand( s. t. informatsioon) näiteks vanaemast. Puhtalt füüsiliselt pole see võimalik. Võimalik on ainult see, et mingi kindel neuron võib oma laenglemisega ja oma seostega teiste neuronitega aktiveerida rida teisi neuroneid või isegi neuronipopulatsioone nii, et lõpuks tekib inimesel peas kujutis vanaemast. Näiteks uurimused ongi näidanud seda, et mõne kindla inimese, paiga või kontseptsiooni tähistamise juures on aktiveerunud ajus ainult kindlad üksikud neuronid( aktiveerunud võib olla ka üks neuron). Analoogiliselt funktsioneerib hipokampuse ajupiirkond, mis koordineerib inimese mälestusi. Mingi mälestuse meenutamisel lülitab see taas sisse tervet aju hõlmava hiiglasliku seosevõrgustiku, mis esimest korda aktiveerus parajasti siis, kui esimese kogemusega talletati mälestused.
Maailmapilt on ajus erinevate piirkondade vahel ära jaotatud. Seetõttu polegi nii väga oluline, et mis asendisse see maailmapilt ajus lõpuks tekib – me näeme maailma ikkagi sellisena nagu me seda praegu näeme. Näiteks avakosmoses olles pole üldse vahet, et kus on lõuna ja kus on põhi.
Valgusaistinguid võtavad silmas vastu retseptorid, mida on kahte liiki. Värvuste peale reageerivad kolvikesed ja nõrga valguse peale kepikesed. Retseptorid muudavad erutuse elektriimpulssideks ja need saadetakse nägemisnärvi. Parem ja vasak nägemisväli omavahel ühendatakse nägemisnärvi ristmikus, kus närvikiud, mis lähtuvad mõlemast silmast, omavahel kohtuvad. Pärast ühendumist saadetakse nägemisaisting edasi sügavamale aju soppidesse. Näiteks talamus on esimene ajupiirkond, mis nägemisaistingut töötleb. Talamuses analüüsivad osad neuronid värvusi ja kontuure, kuid teised aga liikumist ja sügavust. Kuid lõplik visuaalne pilt moodustub visuaalses ajukoores ehk korteksis, kuhu suunduvad lõpuks nägemisnärvi kiud. Visuaalsest korteksist omakorda saadetakse nägemisinfo aju teistele osadele. Peab ära märkima, et visuaalse kujutise saatmise intensiivsus väheneb, kui aju on visuaalsest infost juba aru saanud.
Inimese silmapõhjas asub närvirakkudest võrk, mis on mitmekihiline ja kus sinna jõudev valgus muundub närviimpulsideks. Mõlematest silmadest jõuab umbes miljon närvikiudu otse ajukoesse. Kiudude vahel olev ruumiline kord jääb samasuguseks kogu aja jooksul, mil see suundub ajukoesse. Silma võrkkestal olevad naaberkohad saadavad oma andmed ajus olevatele naaberkohtadesse ja seetõttu jääb ajusse suundunud silmapõhja asukohtade kaart samasuguseks. Nii inimeste kui ka ahvide ajus on selliseid ruumilisi kaarte vähemalt 40. Umbes 80-150 ms võtab aega virgeseisundis inimesel signaali teadvustamine alates ärritaja mõju algusest meeleelundeile. Seni kaua signaali töödeltakse ja moduleeritakse eelteadvuslikult ajukoores. Ajus olevad nägemisalad töötlevad nägemisorganitest saadud informatsiooni spetsialiseeritult. See tähendab seda, et kindlatele kujutistele, mis inimese silmapõhjas tekkida võivad, reageerivad just sellised ajurakud, mis eksisteerivad ühes kindlas nägemisalas.
26