teadvuse jaoks vajalikud elektriimpulsid ja niimoodi viibki spetsiifilise ajupiirkonna kahjustumine teadvuse kaotamiseni. Ka vooluvõrgust välja võetud juhe ei anna arvutile enam elektrivoolu ja seega arvuti ei saa enam töötada. Aga see ei tähenda veel seda, et operatsioonisüsteem „ asuks“ selles välja võetud juhtmes.
Mingisuguse lokaalse ajupiirkonna neuronaalne aktiivsus ei ole tegelikult otseselt mingisuguse spetsiifilise teadvussisu neuronaalne korrelaat, vaid on lihtsalt sellega seotud. Võiks öelda isegi nii, et see on teadvuse eelprotsess. Spetsiifilise teadvussisu teadvustumise korral peab selle spetsiifiline ajupiirkond aktiveeruma enne teadvustumist, vastupidine olukord( ehk järelprotsessina) pole neuroteaduslikult võimalik. See tähendab seda, et spetsiifilise ajupiirkonna aktivatsioon iseenesest ei ole mingi spetsiifilise teadvussisu neurokorrelaat, vaid on sellega lihtsalt seotud, mis asub kuskil mujal, näiteks neuronite laengute väljade kombinatsioonide konfiguratsioonidena neuronite välises( ehk neuronite vahelises) ruumis. Sellest ka ajupiirkonna aktiveerumise tähtsus enne teadvussisu avaldumist.
On välja pakutud hulga teooriaid ja toetavaid materjale ka selle kohta, et teadvuse sisude neurokorrelaadid võivad esineda ajukoore spetsiifilistes piirkondades( peamiselt kukla- ja oimusagara alad, kuid võivad olla ka otsmiku- ja kiirusagara alad) koostöös taalamuse aktiveerivate mõjudega. Näiteks aju kiiru- ja otsmikusagara elektrilise aktiivsuse sünkroonsus võib luua teadvuselamuse. Kuid seevastu on uuemad uurimused näidanud seda, et otsmiku- ja kiirusagarate suur laenglemine või nende laialdane aktiivsus pole teadvuse jaoks tegelikult tarvilikud. Samuti ka meeleelunditest või perifeersest närvisüsteemist tulevate närviimpulsside töötlemine. Teadvuse sisude neurokorrelaatidena võivad toimida ka ülalt alla suunatud tagasisidestatud närviprotsessidena. Teadvuse sisude neurokorrelaadid esinevad ka sündmus-potentsiaalides. Teadvusliku taju ajuaktiivsuse sagedus jääb umbes beetasageduste( 20 Hz) ja gammasageduste( 30-80 Hz diapasoonis) vahele. Teadvus esineb ajuprotsesside biopotentsiaali negatiivse polaarsuse korral.
Laiendatud retikulotalaamiline aktivatsioonisüsteem
Ajukoore pindala on umbes 2000 cm 2 ja selle paksus on 2 – 3 mm. Ajukoor on inimese närvisüsteemi kõrgeim ja noorim osa, milles asuvad meelte kõrgemad keskused. Ajukoore erinevad piirkonnad genereerivad erinevaid teadvusnähtusi. Ajukoore närvirakud on seotud teadvuse sisude esindamisega. Näiteks analüüsime inimese teadvusseisundi erinevaid sisusid, kui ta sooritab mõnda rahulikku jalutuskäiku rannal. Kui inimene jalutab mööda ilusat ranna äärt, siis ta liigutab oma lihaseid, mida võimaldavad aju tipus ja küljel asuvate piirkondade aktiivsused( ehk motoorse ajukoore aktiivsus). Kui inimene teeb oma jalutuskäigu paljajalu, võib ta oma jalgade all tunnetada liiva või merevee liikumist. Seda võimaldab somatosensoorse ajukoore aktiveerumine. Ilusa visuaalse rannapromenaadi manab inimese silme ette aju tagaosas asuv nägemiskeskuse ehk nägemiskorteksi aktiivsus. Kindlasti tunnetab inimene ka merelõhna oma nina sõõrmetes, mis tähendab haistmiskorteksi aktiveerumist ajukoore sisemises osas. Inimese aju eesosas ehk frontaalsagaras tekivad aktiveerumise korral huvitavad mõtted, mis võivad inimesel tekkida rannal jalutades. Inimene ei kasuta kogu oma aju ühe korraga, vaid kõik inimese ajuosad teevad tööd näiteks poole päeva jooksul. Inimese kõik ajuosad teevad enamasti tööd.
Üheks oluliseks ajukoore ergastajaks ja pidurdajaks on retikulaarformatsioon. See on võrkjas struktuur, mis asub ajutüves. Inimese ärkveloleku( ja ka teadvuse) tagamisel on oluline roll retikulaarformatsiooni ja talamuse omavahelisel koostööl. Retikulaarformatsioon koos talamuse tuumadega peab saatma ajukoorele elektriimpulsse, et see ergastuks. Ainult nii on inimene võimeline tulema teadvuseta seisundist teadvusele. Vaheajus asuv talamus koosneb mitmetest tuumadest. Osa talamuse tuumadest läbib informatsioon, mis tuleb retseptoritelt ja suubub
22