Assotsiatiivsed areaalid ei käsitle üksikult mitte ühtegi meelt. Nad koguvad informatsiooni mitmetest tunderetseptoritest ja töötlevad neid nii, et inimesel tekib täielik arusaam ümbritsevast maailmast ja selle detailidest. Assotsiatiivseid areaale vajatakse ilmselt ka teatud keeruliste kujutluste tekkeks. Võtame näiteks „ hobuse“ mõiste. Hobuse tervikliku kujutluse moodustab väga paljud üksikkujutlused. Nendest võib igaüks olla ajukahjustuse korral häirunud. Hobuse terviklik kujutlus kaob siis, kui esineb väga raske ajukahjustus. Kirjutatud sõna „ hobune“ mõistmiseks vajatakse esmase nägemiskorteksi läheduses teatava vasaku ajukoore areaali. Nii on ka teiste sõnade mõistmise korral. Selle „ lugemiskeskuseta“ võime siiski näha ja mõista teisi asju, kuid mitte kirjutatuid sõnu. Lausutud sõna „ hobune“ teadvustamiseks vajame ajukoore rakke vasakul pool, mis asuvad esmase kuulmisala läheduses. Hobuse näojoonte ära tundmiseks vajame aju piirkonda, mis asub parema oimusagara sisepinnal. Hobuse kaloppimise helina tunneme ära paremas oimusagaras paiknevate neuronite abil. „ Hobune“ mõistesse kuulub peale selle veel palju muid kujundeid ja mälupilte. Kuid kõigest sellest põhineb suurem osa just isiklikul kogemusel. Põhimõtteliselt on ajukoes piisav hulk võimalikke neuroniahelaid, et igal asjal, mida me võime mäletada või kujutleda, oleks kasutada oma neuroniahel. Näiteks Parkinsoni tõve korral on selleks staadiumiks, kui sümptomid hakkavad avalduma, säilinud võib olla ainult kolmandik või neljandik dopaminergilistest neuronitest.
Aju mälukeskuses, hipokampuses ja subventrikulaarses tsoonis leidub tüvirakke, mis võivad paljuneda ja areneda uuteks ajurakkudeks. Seda nimetatakse neurogeneesiks, mille korral tekivad juurde uued ajurakud. Pärast inimese sündi tekivad ajus uued ajurakud. Hipokampuse ajupiirkonnas moodustatakse mälupilte. Mida rohkem seal piirkonnas neuroneid juurde tekib( näiteks seksimise tagajärjel), seda enam intelligentsemad on inimesed. Uute mälestuste loomisega kaovad ajus neuronite omavahelised vanad seosed ja tekivad omakorda uued. Kuid hipokampuse ajupiirkonna neuronid loovad ka võrgustikke, mille abil suudab inimene teha kindlaks oma asukoha ruumis. Peale ajupiirkondade on ka üksikutel neuronitel omad kindlad funktsioonid ja ülesanded. Hipokampuse kahjustumise korral ei kao ruumiline taju täielikult ära, sest see võib tekkida ka mitmest meelest kokku. Näiteks pimedad inimesed tajuvad oma asukohta ruumis tänu helide peegelduste järgi, mida nad oma kurguhäälikutega tekitavad. Sama kasutab ka nahkhiir. See näitab selgelt seda, et kui plastiline ehk mitmekülgne võib olla aju.
Inimese mälu ja hirmu reguleeritakse hipokampuses ja amügdalas. Lihaste, meelte ja kõne juhtimist ning otsuste langetamist reguleerib aju hallaine. Empaatiat ja enesevalitsust reguleerib otsmikusagar. Broca keskust peetakse keelekeskuseks. Muusikat töötleb ja analüüsib aju „ auditiivne korteks“. Kui inimesel puudub sügaval ajus kurd nimega PCS, siis nendel inimestel on väga raske vahet teha fantaasial ja reaalsusel. Hallolluse erinevate piirkondade vahel liiklevaid signaale vahendab valgeollus. Inimese tundeid, käitumist ja haistmist reguleerivad limbilises süsteemis olevad piirkonnad. Limbiline süsteem on ka kahe ajupoolkera ühendajaks. Primaarne somatosensoorne korteks on aju valukeskus.
Neuroteadlased on inimese aju jaotanud 52-ks Brodmanni piirkonnaks, mis igaüks on oluline mingi kindla ülesannete tüübi lahendamiseks. Sama olulised on ka nende piirkondade vahelised ühendused. Selle järgi ei ole näiteks loovus ja loogika eri ajupoolkerade vahel ära jagatud, vaid need sõltuvad mitme ajupiirkonna omavahelisest koostööst. Nii on ka inimese intellektiga. Näiteks selliste ajupiirkondade nagu otsmiku ümbruskonna, kõrvataguste koha ja aju tipu vasaku külje väljade omavaheline koostöö on oluline inimese intelligentsuse välja kujunemisel.
George Washingtoni Ülikoolis resideeriv Mohamad Koubeiss avastas 2014 aastal, et Claustrumina tuntud õhukese ebamäärase kujuga ajupiirkond käitub kui „ teadvuse lüliti“. See tähendab seda, et selle ajupiirkonna elektriline stimuleerimine viib inimese teadvuse kaotamiseni või teadvusele ärkamiseni. Selline asjaolu aga ei näita mitte midagi teadvuse olemuse ega isegi selle asukoha kohta ajus. Näiteks kui me võtame juhtme seinast välja, siis selle tagajärjel arvuti enam ei tööta. Kuid see ei tähenda veel seda, et arvuti kuvarilt paistev operatsioonisüsteem „ asuks“ selles välja võetud juhtmes. Selline mõttekäik oleks absurdne. Täpselt sama on ka antud ajupiirkonna ja teadvuse suhtega. Mingi ajupiirkonna elektriline stimuleerimine ei näita tegelikult mingil viisil teadvuse olemust ega isegi selle asukohta ajus. Nendest ajupiirkondadest võivad lihtsalt läbida
21