et kõige rohkem ajurakke on aju liikumiskeskuses. Inimese ajus on iga neuron ühenduses keskmiselt 10 000 teise neuroniga. Neuroneid on ajus 86 miljardit ja neuronite vaheliste ühenduste ehk sünapsite arv ajus ulatub seega 860 triljonini( ehk 86 * 10 14). Sünaps on neuronite vaheline piirkond, kus omavahel kontakteeruvad ühe neuroni akson ja teise neuroni dendriit. Inimese aju kaalub keskmiselt 1,5 kg.
Ajurakud on kõik need rakud, mis ajus eksisteerivad, sõltumata nende tüüpidest ja liikidest. Kuid närvirakud on neuronid, mis elektriliselt laenglevad ja saadavad üksteisele elektriimpulsse. Üks on üldisem, teine on spetsiifilisem mõiste.
Ajus on umbes 86 miljardit neuronit, kuid kõik need neuronid ei ole siiski ühesugused. Need närvirakud erinevad üksteisest oma keemilise keele, kuju, ühendusmustri ja veel paljude paljude teiste omaduste poolest. Inimese ajus on palju rohkem rakutüüpe kui kogu ülejäänud organismis kokku. See tähendab, et närvirakud ehk neuronid on ehituselt kõige mitmekesisemad rakud. Näiteks seljaajus on motoorsed neuronid, hippokampuses püramidaalneuronid ja väikeajus Purkinje rakud, mis on pirnikujulised ja läbimõõduga 60 – 80 μm. Väikeajus on ka graanulrakud, mis on ümmargused ja läbimõõduga 6 – 8 μm. Isegi signaalid pole ka kõik ühesugused, vaid need liigitatakse keemilisteks ja elektrilisteks signaalideks. Kuid sellegipoolest on kõikidel neuronitel ja kõikidel signaalidel( ehk närvierutustel) üks ühine element – nimelt kõik tekitavad ajus elektrivälja. See tähendab seda, et ei ole vahet, et missugust tüüpi on neuron, see aktiveerub ikkagi alati ühtviisi ehk tekitab alati ruumis elektrivälja. See tähendab kindlalt ka seda, et ei ole tegelikult vahet, et missugune on inimese meeleline aisting( näiteks jäätise maitse, lihaskramp, muusika või maalimine), selle tekitajaks on ikkagi neuronite aktiveerumised ajus ehk elektriväljade tekkimine aju ruumis. Välja tekitamine on kõikide närviraku tüüpide ja signaali ehk närvierutuse liikide ühine omadus. Põhimõtteliselt võib mõista ka nii, et üks ja sama ajuaktiivsus( neuronite laenglemised) võimaldab tekitada erinevaid meelelisi aistinguid( s. t. erinevaid teadvussisusid). Sealjuures võivad neuronid või ajupiirkonnad olla erinevad, kuid tekkinud elektriväljad on kõikjal oma füüsikaliselt olemuselt ikkagi üks ja sama. See tähendab, et erinevaid teadvussisusid tekitab ühe ja sama füüsikalise olemusega invariantne füüsiline stiimul.
Erinevate meelte aistingud, erinevad tajud ja emotsioonid ei sarnane kuidagi üksteisega. Näiteks erinevaid värvusi või kuulmis- ja maitsmishaistingut ei ole võimalik omavahel segamini ajada. Niisamuti ka rõõmu ja kurbust. See tähendab seda, et erinevad teadvuse sisud on üksteisest selgesti eristuvad.
Neuron laengleb siis kui impulss saabub neuronisse või neuron ise väljastab mingile teisele neuronile impulsi. Seega impulsi põhiline roll ajus on panna neuroneid laenglema. Seetõttu pole teadvuse olemuse mõistmiseks vaja keskenduda niivõrd impulside tekkimise ja liikumise olemusse, vaid just väljade tekkimisse, mida tekitavad neuronite laenglemised ajus. Näiteks kui inimene meenutab mingi kindla sündmuse mälestust oma ajus, siis levib inimese ajus iseloomulik ajulaine nimega P300. Mälestuse puudumise korral seda ajulainet ei teki. Kuid P300 lainele järgneb ajus laine nimega P300-MERMER, mis on negatiivse komponendiga ajulaine. Uute mälestuste talletamisega ja vanade mälestuste meenutamisega tegelevad erinevad ajupiirkonnad.
Bioloogiliselt on neuronid omavahel ühendatud läbi sünapsite, kuid füüsikaliselt on neuronid omavahel kontaktis väljade kaudu. Neuronid on nagu elektriliselt laetud kehad, mis mõjutavad üksteist elektriväljadega. Elektrilaengud mõjutavad üksteist jõududega elektrivälja vahendusel, mida laengud ruumis tekitavad.
Teadvuse tekkeks on olulised ajutiselt tekkivad ja pidevalt muutuvad elektriliselt laetud neuronite väljade omavahelised kombinatsioonid( s. t. konfiguratsioonid), mis võivad pärineda erinevatest ajuosadest lähtudes teadvuse sisust. Väljade omavahelist konfiguratsiooni võib põhimõtteliselt mõista( mõtestada) kui teadvusväljana. Erinevates ajupiirkondades ei ole neuronitel mingid erinevad erilised omadused, vaid kõikjal ajus laenglevad neuronid ikka ühtviisi.
Võtame näiteks metallkuulid, mis on umbes sama väikesed kui neuronid, ja anname neile mingi kindla pulseeruva elektrilaengu. Kui metallkuule on arvuliselt umbes sama palju kui neurone inimese ajus ning nende ruumilised paigutused üksteise suhtes ja laengute suurused on täpselt samad, mis ajus olevatel neuronitel, siis peaks sellises elektrilises süsteemis säilima inimese
15