reaalsust pisut teisiti kui see objektiivselt on. Selline asjaolu näitabki seda, et nähtav maailm on aju loodud virtuaalne tõlgendus ümbritsevast reaalsest maailmast.
Inimese eelnev kogemus mõjutab tema taju ja käitumist. See tähendab, et tajuprotsessid moonutavad ümbritsevas maailmas toimuvat ehk toimub ümbritseva maailma mitte üks-ühele kujutamine. Mälujäljed on ajas muutuvad. Meenutamine( ehk mäletamine) on oma olemuselt mälujälje ülekirjutamine. See tähendab, et inimese taju on otseselt mõjutatud mäluprotsesside poolt. Tajuliseks töötluseks kasutatavatesse neuronite võrgustikesse on talletatud inimese erinevad mälusisud. Inimese mälusisud on talletatud neuronite omavaheliste ühenduste täpsesse mustrisse. Näiteks igasugune korteksisse jõudev sisend puutub kokku ka mälusisudega, sest eelnevaid kogemusi ja erinevaid mälusisusid kannavad endas neuronite vahelised ühendusteed, mida mööda sisendinfo liikuma hakkab. Inimese mälul ehk eelneval kogemusel põhineb ka aju ennustamine.
Aju ennustamisvõime
Inimese aju üks põhiomadusi on ennustamine, mille eesmärgiks on vähendada ennustusvigu. Selle järgi on ajul olemas mudel ümbritsevast maailmast, mis baseerub inimese varasematel kogemustel, teadmistel ja mälupiltidel. Selle mudeli järgi loob aju hüpoteese ennustamaks sündmusi, mis võivad ümbritsevas maailmas aset leida. Selline protsess toimub igal ajahetkel ja teadvusväliselt. Ennustuse vea korral tekib veasignaal, mis kõrgematele ajupiirkondadele tagasi saadetakse. Mida vähem vigu esineb, seda täpsem on aju ennustusvõime ja seda parem on aju mudel ümbritsevast maailmast. Aju põhiliseim ülesanne ongi luua võimalikult täpne mudel maailmast, mille korral esineb väga vähe veasignaale. Veasignaalide töötlemine on neuronitele üsna energiakulukad protsessid. Kuid tänu veasignaalide tuvastamisele ja nende töötlemisele täiustab ja parandab aju oma mudelit ümbritseva maailma kohta. See tähendab seda, et ümbritseva maailma paremaks tundmiseks ja sellele võimalikult hästi reageerida täiustab aju ümbritseva maailma mudelit pidevalt. Seega inimese õppimisvõime põhineb aju ennustusvigade minimeerimises, sest aju mudel ümbritsevast keskkonnast võib olla muutlik.
Aju ennustamisprotsess sarnaneb matemaatikas tuntud tõenäosusteooria arvutusprotsessidega ja loogikaga. Neurofüsioloogiliselt väljendub aju ennustamine selles, et aju saadab kõrgematelt ajupiirkondadelt madalamatele piirkondadele infot, mis sisaldab ennustust. Kui ennustus on osutunud edukaks, siis aju pidurdab vastava piirkonna aktiivsust. Kuid kõiki sündmusi pole reaalselt võimalik ette ennustada. Aju on sellega arvestanud nii, et mudel ümbritsevast keskkonnast drastiliselt ei muutu, kuid mõned selle detailid võivad muutuda, mida aju on isegi ette arvestanud. Väga väikse veasignaali peale ei hakka aju pidevalt seda töötlema ainuüksi energia säästmiseks, vaid täidab neid ootamatuid kõrvalekaldeid juba olemasoleval mudelil baseeruvate ennustustega. See säästab neuronite liigse energiakulu ja tagab inimese funktsioneerimise ümbritsevas maailmas.
Aju teostab absoluutselt igal ajahetkel suur hulk ennustusi ümbritseva maailma kohta, mille baasil loob aju erinevaid hüpoteese, mis seletaksid ümbritsevas keskkonnas toimuvaid nähtusi ja sündmusi. Erinevate hüpoteeside tõenäosusjaotus põhineb statistilisel esinemissagedusel mingis kindlas kontekstis varasemate teadmiste ja kogemuste baasil. Kui kõrgeima protsentuaalsusega ennustus osutub ikkagi valeks ehk tekib aju mudelis ennustusviga, väljendub see sageli ehmatava üllatusena.
Hinnangute ja järelduste baasil tajutakse visuaalseid omadusi. Aju testib erinevaid hüpoteese. Näiteks aju üheks harjumuspäraseks ennustuseks on see, et kaugemal asuvad kehad paistavad alati palju väiksemad kui need tegelikult on. Selline asjaolu tuleneb aju ennustamisest, mis on õpitud igapäevasest kogemusest. Kuid meie aju kipub täpselt sama ennustama ka näiteks kahemõõtmeliste
4