nijõu mõjul liiguvad gravitatsiooniväljas vabad kehad kiirendusega. Üldrelatiivsusteooria on seepärast relativistlik gravitatsioonivälja teooria.
Gravitatsioonijõu ja inertsijõu vahel ei ole mingisugust vahet. Sellisele ekvivalentsuseprintsiibile ongi üles ehitatud kogu üldrelatiivsusteooria. Sellist printsiipi tõestavad kõik eksperimentaalsed katsed, mis näitavad raske ja inertse massi samasust ehk võrdsust, kuid seda ainult teatud piirini:
,
milles m g = m. Täpsemate mõõtmeteni ei ole veel lihtsalt saadud. See näitab selgelt seda, et gravitatsioonivälja on võimalik asendada inertsijõudude väljaga. Näiteks keerleva kosmoselaeva tsentrifugaaljõud tõukab kehad kosmoselaeva välisseinte poole. Sein muutub keerlevas kosmoselaevas põrandaks, millel on inimesel võimalik kõndida. Selline tekkiv tsentrifugaaljõud( ehk inertsijõud) on sarnane gravitatsioonijõuga. Niimoodi simuleeritakse gravitatsiooni eksisteerimist kosmoselaevas.
Raske ja inertse massi võrdsust nimetatakse nõrgaks ekvivalentsusprintsiibiks, kuid tugevast ekvivalentsusprintsiibist järeldub valguskiire kõverdumine gravitatsiooni poolt.
Kiirenevalt liikuvate süsteemide matemaatilisel kirjeldamisel jõutakse välja mittehomogeense ruumi mõisteni. Massiivsete kehade ümber muutub ruum kõveraks. Seal hakkavad vabad kehad liikuma kiirendusega. Sellega seletataksegi gravitatsiooni. Kõveras ruumis on vaba keha kiirendusega liikumine niisama iseenesest mõistetav nähtus nagu ühtlane sirgjooneline liikumine „ sirges“ ehk eukleidilises ruumis.
Gravitatsioon on aegruumi kõverdus ehk seda kirjeldatakse aegruumi geomeetriaga. Gravitatsiooniväli ei ole energiaväli, sest see ei sisalda energiat ehkki keha omab potentsiaalset energiat gravitatsiooniväljas. Ja seega võime rääkida gravitatsioonist kui aegruumi väljast( ehk aja ja ruumi väljast). Universumis on olemas kahte liiki mateeria väljasid: energiaväljad ja aegruumiväljad.
1.2.3.2 Inertne ja raske mass
Erirelatiivsusteoorias käsitletakse ainult inertsiaalseid taustsüsteeme. Inertsiaalses taustsüsteemis kehtib inertsi seadus. Inertsiseadus on see, et keha liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt seni kuni miski seda olekut ei muuda. Tekib küsimus, et kui aja ja ruumi teisenemised( s. t. aja dilatatsioon ja keha pikkuse kontraktsioon) toimuvad inertsiaalsetes taustsüsteemides, siis kas need võivad ilmneda ka mitteinertsiaalsetes taustsüsteemides. Inertsiaalsetes taustsüsteemides tulevad aja ja ruumi teisenemised esile liikumiskiiruse suurenedes, kuid mitteinertsiaalsed taustsüsteemid on gravitatsiooniväljad. Gravitatsioonijõud ja koos sellega ka jõuväli on seotud keha massiga. Inertsiaalsetes taustsüsteemides käsitletakse eelkõige inertset massi. Vastavalt Newtoni II seadusele( F = ma ehk a = F / m) iseloomustatakse inertse massiga keha inertsust ehk vastupanuvõimet liikumisoleku muutumisele. Näiteks mida suurem on kehal mass, seda rohkem jõudu tuleb rakendada, et keha hakkaks liikuma või jääks paigale. Kuid mitteinertsiaalsetes taustsüsteemides( näiteks gravitatsiooniväljades) kasutatakse raske massi mõistet. Mida suurem on kehal mass, seda suurema gravitatsioonijõu see tekitab.
Nii Newtoni teises seaduses kui ka Newtoni gravitatsiooniseaduses on olemas mass. Mass on keha inertsuse mõõduks – nii on see Newtoni teises seaduses, kuid massil on ka külgetõmbe omadus – see seisneb Newtoni gravitatsiooniseaduses. Kuid kas raske mass ja inertne mass on siis üks ja sama?
Newtoni gravitatsiooniseadus on teatavasti aga järgmine( Maa raskusjõu korral):
107