=
Lorentzi aja ja ruumi teisendusvalemitest järeldub, et aja aeglenemine ei sõltu ruumi koordinaatidest x, y, ja z, kuid seevastu keha pikkuse lühenemine esineb ainult keha liikumise sihis.
Aja aeglenemine on olemuselt aja kadumine ehk selle eksisteerimise lakkamine, sest aja lõpmatust aeglenemist on võimalik mõista aja peatumisena. Kuid aja peatumine on olemuselt aja eksisteerimise lakkamine. Täpselt sama on ka ruumiga. Kahe ruumipunkti vahelise kauguse vähenemist või keha pikkuse lühenemist on võimalik mõista kui ruumi kadumisena( ruum kaob), sest keha pikkuse lõpmatust lühenemist või kahe ruumipunkti vahelise kauguse lõpmatust vähenemist saab mõista kui ruumi eksisteerimise lakkamisena. Näiteks kui keha pikkus lüheneb lõpmatuseni, siis tähendab see seda, et kehal ei olegi enam siis mingisugust pikkust ehk keha ruumala on kahanenud nulliks.
Kui väita, et aeg ei kao, siis pole ka aja aeglenemist. Kuid aja aeglenemine siiski toimub. Aja aeglenemine ja keha pikkuse kontraktsioon on relatiivsed( kuid siiski reaalsed) nähtused, mis tähendab seda, et ühe vaatleja jaoks need nähtavalt avalduvad, kuid mõne teise vaatleja jaoks aga mitte. See tähendab seda, et keha „ omaaeg“ ja „ omapikkus“ jäävad igasugustel aja ja ruumi teisenemistel samaks. Näiteks mida lähemale rongi liikumise kiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeg aegleneb rongis ja rongi pikkus lüheneb vaatleja jaoks, kes vaatleb rongi liikumist kõrvalt. Kuid rongi sees olevale vaatlejale kulgeb aeg tavapärase kiirusega ja rongi pikkus on sama, mis paigalseisteski. See näitab väga ilmekalt seda, et aegruumi teisenemist( ehk selle eksisteerimise lakkamist) inimene ei taju, kui ta eksisteerib parajasti süsteemis, kus aegruumi teisenemine toimub. Kuid väljaspool seda süsteemi on seda juba tajutav. Selle heaks näiteks on kaksikute paradoksi juhtum. Näiteks kui üks kaksikvendadest läheb kosmosereisile ja naaseb hiljem Maale tagasi, siis ei ole vennad enam ühevanused. Kosmoserändur on jäänud vennast nooremaks. Teoreetiliselt võib vanusevahe suurendada piiramatult. Analüüsime seda pisut matemaatilisemalt. Võtame näiteks sellise juhu, et kui isa reisib Maast eemale 2 aastat ja tagasi teine 2 aastat( isa poolt mõõdetud ajavahemikud), siis on ta oma tütrest 20 aastat noorem. Enne reisi algust oli isa oma tütrest aga 20 aastat vanem. Seega saame konstantse kiirusparameetri β Maa suhtes järgmiselt:
40 = 4y
= =
β = 0,995.
Kuid siiski tekib küsimus, et miks ei jäänud Maale jäänud inimene nooremaks, kuna me võime lugeda mistahes keha paigalseisvaks ja seega liikus ta ju koos Maaga kosmoselaevas oleva inimese suhtes? Nii tulebki välja see, et kahe reisija taustsüsteemid ei ole tegelikult lõpuni samaväärsed. Kosmoselaeva tagasi Maale ehk samasse inertsiaalsüsteemi naasmise korral( ehk kiiruste võrdsustumise korral) tuleb kosmoselaeval muuta kiirust aeglasemaks. Ühises lõppsüsteemis esineva aegade vahe põhjustabki kosmoselaeva vahepealne viibimine mitteinertsiaalsüsteemides.
Aja kulgemine erinevates taustsüsteemides on erinev ehk see on suhteline, mis sõltub vaatleja asukohast ruumis ehk sõltub taustsüsteemi valikust. Suhteline ehk relatiivne on ka inimese reaalne ajas teleportreerumine. Näiteks inimene võib hetkega teleportreeruda ajas 30 aastat tulevikku või selle asemel ta lihtsalt ootab 30 aastat( mis on ka tegelikult ajas rändamine), et jõuda hetke, mil teleportreerumisega oleks jõudnud ainult ühe hetkega. Ajas minevikku saab minna ainult teleportreerumisega. Teleportreerumisel ajas ja ruumis keha omaaega ja omapikkust enam ei eksisteerigi, sest keha teleportreerub ajas ja ruumis hetkega( aega sellele ei kulu).
„ Kaksikute paradoks“ on aja aeglustumise efekt. Näiteks mida lähemale valguse kiirusele
98