siis kuidas saab meie Universum olla homogeenne ja isotroopne? Seda nimetatakse Universumi kosmoloogilise printsiibi paradoksiks. Kosmoloogilise printsiibi paikapidavust kinnitavad astronoomilised vaatlused.
Kosmoloogilise printsiibi paradoksi on võimalik väljendada ka teisiti, mis sisuliselt on täpselt sama põhimõttega. Näiteks kuidas sai meie Universum paisuda praeguse paisumiskiiruse juures 13,7 miljardi aasta jooksul nii suureks, nagu me seda praegu ettekujutame? Näiteks kui Universum on 13,7 miljardit aastat vana ja kui Universum on kogu selle aja jooksul paisunud praeguse kiirusega, ei tohiks Universum olla praegu suurem kui liivatera. Universumi paisumiskiirus on palju kordi väiksem kui valguse kiirus vaakumis ehk horisondi suurenemise kiirus ja seega oleks pidanud Universumi horisont juba ammu olema sama suur kui meie Universum. Aga ei ole.
Kuid viimast on võimalik veel omakorda tõlgendada teisiti. Näiteks miks Universumi paisumiskiirus ei ühti valguse kiirusega vaakumis ehk Universumi horisondi kasvamise kiirusega? Miks Universum ei paisu valguse kiirusega? See on täpselt sama küsimus, mis tavaruumi ja hyperruumi süsteemi korral. Relatiivsusteooriast järeldub, et tavaruum K liigub hyperruumi K ´ suhtes konstantselt valguse kiirusega c. Kuna tavaruumi ja hyperruumi omavaheline süsteem avaldub reaalsuses Universumi kosmoloogilise paisumisena, siis seega peaks Universum paisuma konstantselt valguse kiirusega. Kuid tegelikkuses paisub Universum sellise kiirusega, mida näitab meile Hubble konstant H. Kui Universum paisuks valguse kiirusega c, siis kosmoloogilise printsiibi paradoksi ei esineks.
Kosmoloogilise printsiibi paradoksi üheks lahenduseks peetakse praegu Universumi inflatsioonilist mudelit, mille korral toimus väga varajases Universumi staadiumis palju kiirem paisumine kui horisondi paisumine. Sellisel juhul võivad hilisemas Universumi ajajärgus ehk kõik praegu vaadeldavad objektid olla pärit ühest horisondi sisse jäävast piirkonnast, mis eksisteeris Universumi paisumise inflatsioonilises staadiumis.
Universumi inflatsiooniline mudel oli alguses vastuolus ajas rändamise teooria alusprintsiipidega. See oli sellepärast nii, et kuna tavaruum K liigub hyperruumi K ´ suhtes kiirusega c, siis peab ka Universum paisuma valguse kiirusega c. Universumi inflatsioon aga tähendas valguse kiirusest suuremat paisumiskiirust ja seega ei saanud see nii olla. Niisamuti ka ei teatud seda, mis on inflatsiooni tekkepõhjuseks. Universumi inflatsiooniline mudel oli üks võimalikest lahendustest kosmoloogilise printsiibi paradoksile, mis oli seotud eelkõige Universumi ruumiga. Kuid nüüd on olemas veel üks lahend, mis on seotud Universumi ajaga ja mis viib kaudselt ikkagi Universumi paisumise inflatsioonilise mudelini. Universumi paisumise inflatsioon ei ole tegelikult vastuolus valguse kiiruse konstantsusega vaakumis, sest aineosakeste suhteline kiirus inflatsioonilise Universumi erinevates ruumipunktides ei ületanud mitte kunagi valguse kiirust c.
Küsimus ei ole tegelikult selles, et mis põhjustas Universumi inflatsioonilise paisumise, vaid selles, et mis põhjustas selle peatumist. Selles on põhiküsimus.
Lõpmatult väikse ruumalaga Universum paisus mõõtmeteni 10 astmes triljon meetrit, milleks kulus ainult sekunditriljondiku triljondiku triljondiku sekundit. Valgus, mis on alates Suurest Paugust lakkamatult ruumis edasi liikunud, on tänaseks jõudnud ainult 10 astmes 27 meetri kaugusele. Varajane Universum oli läbimõõduga 10-35 meetrit.
Universumi inflatsiooniperiood kestis 10-36 kuni 10-32 sekundit. Universum paisus ja tekkis tugev interaktsioon. Võimalikuks osutus kvartside eristumine leptonitest. Kvargid ja antikvargid eristusid 10-32 kuni 10-5 sekundi jooksul. Temperatuuri vähenemise tõttu ühinevad kvargid hadsoniteks.
1.1.8 Ajas ja ruumis teleportreerumise füüsikalised alused
65