Universumit täitev foonkiirguse ehk reliktfooni spekter määrab ära Universumi temperatuuri, milleks on praegu 2,7 K. Kosmilise foonkiirguse spektri intensiivsuse maksimum on lainepikkusel λ = 1,07 mm ja Wieni valemi järgi on selle temperatuur 2,7 K ehk-270 0 C.
Mikrolaineline kosmiline taustkiirgus pärineb väga varajasest ja kuumast Universumist. Kogu Universumit täitnud kiirgus ja ülikõrge temperatuuriga ning tihe plasma olid omavahel soojuslikus tasakaalus inflatsioonilise Universumi staadiumis. Aine ja kiirgus jahtusid Universumi paisudes ning kiirguse lainepikkus aja jooksul suurenes. Universumi jahtudes eraldus lõpuks kiirgus ainest.
Kosmilise reliktkiirguse olemasolu avastamist peetakse Universumi Suure Paugu teooria empiiriliseks tõestuseks. Kuid lähtudes Universumi paisumise inertsiaalsuse probleemist, siis on siingi mitu tõlgendus võimalust. Universumi inertsiaalse paisumise järgi sai Universum( mateeria, aeg ja ruum) alguse sündmusest, mida me nimetame Suureks Pauguks. Universumi mitteinertsiaalse paisumise järgi ei tõesta reliktkiirgus mitte midagi muud kui ainult seda, et Universumi paisumisega on muutunud aine tihedus ja vastavalt sellele oli üliväikese Universumi korral ainetihedus lihtsalt ülisuur, mistõttu oli ka Universumi keskmine temperatuur väga suur. Selle järgi mingit plahvatust ei olnud. Universumi tiheduse evolutsioon määras ära mateeria tekkimise ja selle seaduspärasused, kuid mitte aja ja ruumi füüsika. See tähendab seda, et Universum ei saanud alguse, vaid algsingulaarsus tähendab lõpmata väikest( mitte olematut) Universumi ruumala. Selles mõttes on aeg ja ruum eksisteerinud igavesti. Kuid lõpmata väikese Universumi ruumala korral pidi olema Universumi ainetihedus lõpmatult suur ja vastavalt sellele ka temperatuur lõpmatult suur.
Suure Paugu paradoks seisneb tema tekkimises – mis põhjustas Suure Paugu ekspansiooni. Teooria järgi tekkisid aeg ja ruum Suure Pauguga. Kui aeg tekkis Suures Paugus, siis ei ole võimalik kasutada mõisteid nagu „ enne Suurt Pauku“ või küsimust „ mis oli enne Suurt Pauku?“. Selles seisnebki Suure Paugu teooria paradoks ehk ratsionaalne sisemine vastuolu. Näiteks ei saa olla nii, et mis oli enne aega?
Universumi lõpmatu vanus lahendab ära Suure Paugu teooria ühe põhiparadoksi, mis on eksitentsiaalse tähtsusega Universumi olemuse mõistmiseks – millest sai Universum alguse ehk mis põhjustas Suure Paugu ekspansiooni. Relativistlikult analüüsides tuleb välja, et mingit algust tegelikult ei olnudki, sest Universum on ju lõpmata vana. See tähendab seda, et Universumi alghetk on tegelikult meist lõpmata kauges minevikus analoogiliselt nii nagu kaks paraleelset sirget kohtuvad omavahel lõpmatuses.
Universumi aegruumi algsingulaarsus tähendab seda, et Universum oli lõpmatult väike, mistõttu oli Universumi ruum( ja aeg) kogu aeg olemas olnud. Lõpmatult väike ruumala ei tähenda selle mitteeksisteerimist. Näiteks analoogiliselt on nii ka ajaga. „ Lõpmatult kaua aega tagasi“ korral ei saa me enam kasutada mõisteid „ enne“ või „ varem“. Täpselt sama on ka ruumiga. See tähendab seda, et aeg ja ruum ei tekkinud, vaid need on pidevalt olemas olnud. Küll aga ei saa seda sama väita Universumi mateeria kohta. Lõpmatult väikese ruumala korral oli mateeria tihedus lõpmatult suur ja vastavalt sellele ka temperatuur lõpmatult kõrge. Mateeria oli sel ajal hoopis teistsugune, kui see üldse olemas oli.
Singulaarsus tähendab matemaatikas funktsiooni katkevust teatud argumendi väärtusel. Kuid Universumi singullaarsus seisneb selles, et Universumi paisumine( ehk Universumi ruumala suurenemine ajas) sai alguse siis, kui Universumi ruumala oli lõpmatult väike. Lõpmatult väikese Universumi ruumala korral oli Universumi aegruum lõpmatult kõverdunud ja seetõttu võib Universumi paisumist oma olemuselt mõista kui aegruumi lõpmatu kõverduse tasanemisena. Aegruumi kõverust käsitleb Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria. Näiteks mida väiksem on kera, seda kõveram on selle pind. Sama on ka Universumi aegruumiga. Lõpmatu kõver aegruum tähendab füüsikaliselt aja ja ruumi eksisteerimise lakkamist. Seda sellepärast, et lõpmatus kõveras aegruumis on( välisvaatleja suhtes) aeg aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on vähenenud samuti lõpmatuseni. Kuna aeg ja ruum on mateeria( aine ja välja) eksisteerimise põhivormid, siis seega ei eksisteeri aja ja ruumi eksisteerimise lakkamise korral enam ka mateeriat ehk ainet ega välja. Sellisel juhul esineb kõige eksisteerimise lakkamine. Lõpmatus kõveras aegruumis on mateeria( aine ja välja) tihedus lõpmatult suur, mis viitab
63