olema võrdeline keha inertse massi ja gravitatsioonijõu suhtega:
Kuid kõik eksperimentaalsed katsed näitavad seda, et kõikide kehade korral on kiirendus a sama.
Seega kui raskuskiirendus on ühesugune, siis seda peab olema ka kiirendus. Tegur
on ühesugune kõikide kehade korral. Seega kõikide kehade korral on suhe mg/min samuti ühesugune. Ja seega saab järeldada ainult ühte – nimelt inertne mass ja raske mass on kõikide kehade korral
üks ja sama. Need on võrdsed – siis:
Maa massi MM saab kätte just viimasest seosest. Kui me teame Maa orbiidi raadiust Ror ja Maa
tiirlemisperioodi T, siis saab ära määrata ka Päikese massi Mp. Gravitatsioonijõud, mis eksisteerib
Maa ja Päikese vahel, põhjustab Maa kiirenduse ω2Ror ( ω = 2π/T ). Järelikult:
Siit ongi võimalik välja arvutada Päikese mass. Analoogiliselt saab nii arvutada ka teiste taevakehade massid. ( Saveljev 1978, 142-143 ).
Kui raske mass ja inertne mass on võrdsed, siis on need ka ühesugused – vahet neil ei ole. Seega
aja dilatatsioon ja pikkuse kontraktsioon ( mida me tunneme erirelatiivsusteooriast ) ehk lühidalt aja
ja ruumi efektid, mis ilmnevad inertse massi korral ( ehk Newtoni II seaduses a = F / m ehk kui
massi liikumiskiirus läheneb c -le ), ilmnevad need aja ja ruumi efektid ka raske massi korral ( ehk
Newtoni gravitatsiooniseaduses ehk peavad need aja ja ruumi efektid väljanduma ka gravitatsioonis ). Ja nii see tegelikult ka on.
Kuna gravitatsiooniväljas eksisteerib aja dilatatsioon ja pikkuse kontraktsioon, siis ei saa
aegruum olla enam eukleidiline ( või pseudoeukleidiline ) raskete masside läheduses. See tähendab
seda, et aja aeglenemist ja pikkuste lühenemist gravitatsiooniväljas kirjeldatakse kõvera geomeetriana. Igasuguse massi ümbruses hakkavad vastavalt R-le aeg ja ruum kaduma, mida kirjeldatakse
aegruumi kõverdusena.
Eelolevale öeldule illustreerigu järgmine näide:
Sellepärast, et
64