Sellepärast, et
v = c.
Siin on näha seda, et aega ja ruumi ei ole, kui keha liigub valguse kiirusega vaakumis.
Järelikult sellele lähenedes ( valguse kiirusele vaakumis ) hakkab aeg ja ruum kaduma, mis
väljendubki aja aeglenemises ja keha pikkuse lühenemises.
Kõikides taustsüsteemides jääb aga näiteks omaaeg samasuguseks. See ei muutu. Kuid see on
kõigest illusioon. Näiteks aja aeglenemist inimene ei tajuks. Seda tajutakse ainult siis, kui näiteks
saaksime kõrvalt vaadata rongi sisse, mis liigub valguse lähedase kiirusega. Kellad käiksid rongi
sees tuhandeid kordi aeglasemalt, kui rongist väljas olles. Rongi sees istuvale inimesele tundub aeg
kulgevat aga normaalselt, kuid väljas pool seda rongi tundub vaatlejale rongis olev ajakulg aeglenevat. On selgesti näha seda, et vaatlejale ei ole näiteks aja aeglenemine ehk aja kadumine tajutav
seni, kuni ta ei viibi „süsteemist“, kus aja effekt aset leiab, väljaspool. Omaaja jäävus taustsüsteemides on tegelikult pelgalt näiline. See tegelikult ei ole nii. Kui see aga oleks siiski nii, siis peab
omaaeg ju sama olema ka süsteemist väljaspool olevale vaatlejale. Kuid nii see ju siiski ei ole. Kõik
eelnev kehtib sisuliselt ka pikkuse kontraktsiooni kohta.
1.2.1.6 Pikkuse kontraktsioon
Oletame seda, et Maa pealt alustab oma teekonda ruumilaev ühtlase kiirusega v kinnistähe
suunas. Täht ise asub kaugusel l. Vaatleja, kes jäi Maale, mõõdab reisi kestuseks:
kuid kell, mis eksisteerib laeva pardal, näitab vähem aega:
Seega reisi teekond on reisijatele lühenenud järgmiselt:
Reisi alg- ja lõpppunkt liiguvad kiirusega v. Nii on see reisijaile laeva pardal, mitte Maale
56