neidki, kes ei usu. On inimesi, kes küll ei usu paranähtuste olemaolusse, kuid on avatud nendest
asjadest rääkima. Neid on võimalik ka selles osas vahel lihtsasti ümberveenda. On inimesi, kes pimesi usuvad või kes kohe üldse ei usu. Need inimesed ei usu isegi siis, kui nad peaksid oma
silmaga nägema näiteks UFO-t – isegi sellisel juhul kahtleksid nad enda terves mõistuses. On
olemas siis pimeusk ja ka „pimeskeptism“. On olemas inimesi, kes hakkavad üsna kergelt uskuma
ja on neid, kes aga palju raskemalt. Nagu näha on – uskumise tase on inimestel väga individuaalselt
varieeruv. Ilmselt sõltub see inimese haridusetasemest või reaalsusetajust.
Kui inimesed teaksid ( mitte ainult usuks ) kui teaduslikku fakti surma järgsesse ellu, siis ilmselt
hakkaksid inimesed üle kogu maailma massiliselt suitsiide sooritama. Nad saaksid aru, et teispoolne
elu on võrreldamatult parem kui maapealne elu. Sellisel juhul riikide valitsused ei suudaks siis
enam inimesi ohjeldada. Sellepärast ongi vaja seda, et surmajärgse elu võimalikkuse teadmine jääks
usulisele tasemele, mitte ei oleks lihtsalt teaduslik fakt. Muidu tekib inimühiskonnas väga kergesti
kaos. Inimesed läheksid kerge meelega surma juba lihtsate ühiskonna probleemide eest. Näiteks
valitsusel oleks suur hirm maksude mitte saamiste eest. See põhjustaks ühiskonnas väga suure kahju.
Oletame seda, et üks suvaline inimene leiutab ajamasina, kuid seda masinat ta teistele inimestele
ei näita. Kui ta avaldab teistele oma saladuse ( et ta on ajarändur ), siis teised inimesed teda ei saa
uskuda, sest selleks ei ole empiirilisi tõendeid. Kui aga ajarändur otsustab ette öelda kõik tulevase
kuu aja jooksul toimuvad ilma seisud, siis kuu aja möödudes hakataksegi uskuma, et inimene on
ajarändur. Kuidas siis muidu ta nii hästi teab kuu aja jooksul toimunud ilma seise. Kuid sellest
hoolimata ei ole siiski empiirilisi tõendeid sellest, et ta on ajarändur. Antud juhul saab ajaränduri
olemasolusse ainult uskuda, mitte aga teaduslikult arvata. Täpselt samamoodi on ka
paranormaalsete nähtuste ilmnemistega. Sisuliselt ei ole nende eksisteerimine võimatu ( nii nagu ei
ole võimatu ajamasina leiutamine ), kuid nende olemasolu tõestamine on „tahtlikult“ ignoreeritud –
seda enamasti maaväliste jõudude poolt. Ülaltoodu on selle heaks näiteks. Inimene ju otsustas siiski
mitte näidata teistele ajamasinat. Ei ole võimatu, et üks lihtne inimene leiutab ajamasina. Kuid kui
seda ei nähta, siis loomulikult seda ka ei usuta – ei aktsepteerita. Kuid nagu me nüüd nägime – see
ei tee nähtuse olematuks.
45