paranormaalsed nähtused ja ta selgitab: „Kvantprotsessid aitavad meil inimmõistust tundma õppida,
kuid vaja on midagi enamat.“
Kuid Carr on pigem optimistlik ja ütleb paranormaalseid nähtusi uurivate teadlaste kaitseks seda,
et „koventsionaalses“ tänapäeva füüsikas on väga palju just oletusi, mitte aga tõestatuid fakte. Ta
ütleb: „Võib öelda seda, et superstringi kohta on isegi vähem tõendeid kui meeltevälise taju kohta.
Me vähemalt üritame paranormaalseid nähtusi laboratooriumi tingimustes esile kutsuda.“
Paranormaalseid nähtusi uurivaid teadlasi ei peeta akadeemilises ringkonnas austusväärseks,
kuid see teeb veelgi rohkem meelehärmi kogu selle asja juures. Kuna tegeletakse nüüd ka
teadvuseuuringutega ja teiste piirialade teemadega, siis suhtumine on siiski läinud paremuse suunas.
Kuid teadlased uurivad praegu paranormaalseid nähtusi pigem oma põhitöö kõrvalt. See on nagu
nende hobi. Kuid anname viimase sõna Barlow-le: „Selles vallas ei oleks võimalik teha suuri
edusamme enne, kui oleme piisavalt vabameelsed möönmaks üleloomulike jõudude võimalikkust
ning küllalt kriitilised selleks, et loobuda ekslikest väidetest.“
Paranormaalsed nähtused on maailmas eksisteerinud peaaegu kogu inimajaloo jooksul. Vähemalt nii on seda tundnud inimene ise. Erinevatel aegadel on neile omistatud erinevaid tähendusi ja
erinevaid vorme. Isegi tänapäeval, mil teadus on inimühiskonnas vägagi arenenud, on olemas nähtused, mida inimteadus ei oska seletust anda. Neid nähtusi on tegelikult väga palju – palju rohkem
kui avalik üldsus arvata oskakski – ja neid on ka eri liike ( vorme ). Näiteks nähakse vaime ja kummitusi – inimesi, kes peaksid olema surnud. Neid ei nähta ainult enam vanades lossides nagu pajatavad sellest filmid või raamatud. Neid nähakse ka täiesti tavalistes i