rikkad ega ülikud. Inglite kadumise järel ütlesid karjased üksteisele: „Läki nüüd Petlemma ja
vaadakem seda asja, mis on sündinud, mis Issand on meile teada andnud!“.
Eespool kirjeldatud valdavalt religioossetel nähtustel peab olema inimühiskonnas mingi põhjus
või „missioon“. Seda näitab ainuüksi juba nende nähtuste mõju inimestele ja inimkultuurile
tervikuna. Kahtlemata olid sellised kirjeldatud sündmused kunagi olemas, mis kirja teel on jõudnud
tänapäeva inimestele. Kuid probleem seisneb selles, et kuidas selliseid nähtusi õieti tõlgendada.
Seda aspekti, et miks need nähtused inimühiskonnas aset leiavad, hakkamegi järgnevalt läbi pika
disskussiooni lahti harutama.
Oleks loogiline, et kui maaväline kõrgtsivilisatsioon lõi inimkonna, pidi see ka inimkultuuri kuidagi moodi mõjutama. „Inimesed on ju nende lapsed“. Maaväline ülitsivilisatsioon mitte ainult ei
loonud inimsoo oma geneetiliste manipulatsioonide tulemusena, vaid kindlasti ka vormib inimkultuuri – ja seda igas mõttes. Nüüd vaatamegi seda asjaolu lähemalt.
Kogu maailma religioonides eksisteerib tegelikult ainult üks Looja. Sellele Loojale on antud
religiooni ajaloo jooksul erinevaid nimesid nagu näiteks Brahman, Ahuramazd, Jahve,
Kõigevägevam, Looja, Isa, Allah, Jumal jne. See tähendab ka seda, et maailmas on olemas
tegelikult ainult üks religioon, sest kõikidel suurematel ja tuntumatel religioonidel maailmas on
jumaliku päritoluga ja nende põhitõed on enamasti ühesugused. Seega kõik maailma usundid
esindavad tegelikult ainult ühte religiooni, mida Jumal on inimkonnale õpetanud. Maailmas on väga
palju erinevate nimedega religioone ja prohveteid, kuid kõik need on ühe Jumala õpetuse erinevad
osad. Nende õpetuste järgi püüab Jumal inimkonda vaimselt täiustada. Usundisüsteemide õpetuste
abiga on inimkond ( vähemalt püüdnud ) liikuda suurema ühtsuse ja kõrgema tsivilisatsiooni arengu
poole. Inimkonna ajaloo jooksul on toimunud nii väiksemaid kui ka suuremaid erinevate rahvaste
liite. Näiteks elukorralduselt on erinevad kogukonnad ühinenud küladeks, alevikeks, linnadeks,
riikideks, rahvasteks, impeeriumideks, riikide omavahelisteks liitudeks, kuni tänapäevaste
rahvusvaheliste organisatsioonideni välja. Tänapäeval elab planeet Maal umbes seitse miljardit
inimest. Kõik need Maal elavad inimesed kuuluvad inimkonda kui inimtsivilisatsiooni hoolimata
inimese rassist, nahavärvist, soost, etnilisest päritolust, keelest või kultuurist. Inimkonna ajaloo
jooksul on inimesed saanud õpetusi prohvetitelt. Kuid nende õpetuste aktsepteerimine ja
interpreteerimine on sõltunud inimeste hingelisest, hariduslikust, geograafilisest ja sotsiaalkultuurilisest tasemest. Kõigest sellest järeldubki see, et laiali hargnenud inimkonnale annab Jumal
tegelikult ühtesid ja samasid õpetusi ühtsusest, armastusest ja vendlusest erinevatesse paikadesse ja
erinevatel aegadel, kuid need on erinevate usundisüsteemide vahel ära teisenenud.
Religiooni ( näiteks mõne usundi ) võib jaotada suurteks osadeks. Seda osa usundites, mis käsitleb maailma loomist või üldse looduse päritolu, võib käsitleda usuteaduses loodusteaduslikku osana ( nagu loodusseadusi teaduses ). Kuid see osa religioonides, mis hõlmab moraali, eetikat, õigust,
vaimseid väärtusi ja filosoofiat, võib vaadelda humanitaar – sotsiaalteaduslikku osana ( nagu inimühiskonna seaduspärasusi teaduses ). Imelisi tervenemisi ja imearstide tegevusi võib liigitada religioonis valdkonda, mida võib vaadelda ( nagu ravitsemise-teadused teaduses ) meditsiini valdkonnana. Meditsiin liigitatakse teaduses rakendus(loodus)teaduste alla. Seda käsitletakse kui rakendusbioloogia ühe allharuna. Teaduses on aga veel üks liik rakendus(loodus)teaduste harudes. Nendeks
on igasugused tehnoloogiad – nagu näiteks infotehnoloogia, biotehnoloogia, robootika jne. Selline
osa religioonides puuduvad või ei anna luua paralleele. Selline religiooni liigitamine või religiooni
ja teaduse struktuuri vahelise analoogia välja toomine on aga vajalik edasiste asjaolude mõistmiseks. Nagu eespool näha võisime on teadus ja religioon struktuurilt omavahel tegelikult väga sarnased, kui erinevad. Edaspidi käsitleme peamiselt kahte esimest osa, kuid teisi osi väga vähe, kui üldse mitte.
Osutub, et religioon – kui üks inimkultuuri nähtus – muutub osaliselt ebaõigeks, kui me teame
tulnukate tegevusest inimsooga. „Valeks“ ei osutu kogu religioon maailmas, vaid mõni osa sellest.
Usundites on ka õigeid jooni, mida tasub järgida ja õppida. Kuid paljud osad maailma religioonides
osutuvad petlikuteks või vähemalt tuleb neid „asju“ teistmoodi tõlgendada. Religioonis on paljusid
asjaolusid varjatud või nende taga on mingisugune teistsugune reaalsus, mida tuleb teada ja tundma
õppida. On väga palju tõlgendamisohte, mida siis inimesed ja ka teadlased valesti hindavad ja näe35