sõidukite kirjeldused on üsna täpsed. Näiteks venerahvusest parauurija Zecharia Sytchini on
uurinud sumerlaste kivitahvleid. Raiutud kirjades oli juttu ka tulnukatest. Nad õpetasid sumerlastele
õigusteadust, poliitikat, matemaatikat, majandust ja kirjakeelt. Tulnukad ( annunakid ) tulid Maale
umbes 400 000 aastat tagasi planeedilt nimega Niburu.
Dänikeni teooria veenvamaks tõestuseks on hea esitada üks järgmine tuntud lugu. Aafrika
džunglites pügmeede elu uurinud üks Ameerika ja Euroopa etnograafide grupp kuulsid ühes külas
olles järgmist legendi. Nendes paikades oli kunagi taevast alla kukkunud helesinine kera. See kera
plahvatas ja tulest ilmus välja „inimene“. Inimene oli pügmeedest väiksemat kasvu. Tal ei olnud
nina, kuid silmad olid suured ja mustad ning riietus sarnanes rohelise maonaha kostüümiga. Teda
võeti kui Jumalat ning talle toodi andamit. Inimene ei rääkinud millestki, vaid näitas oma pikkade
sõrmedega teava poole. Ühel päeval aga lendas kohale teine ( punane ) kera. Sellesse see tundmatu
kadus ja lehvitas pügmeedele oma pikkade sõrmedega. Ilmselt oli see hüvastijätu komme. Kuid
pügmeed arvasid selle peale, et Jumal tuleb veel kunagi tagasi. Etnograafid oletasid, et lendavad
„tulekerad“ olid tegelikult maavälise päritoluga kosmoselaevad ja „Inimene“ oli tulnukas. Selline
järeldus on ilmne. Nad arvasid seda toimuvat umbes 600 aastat tagasi.
Nazca kõrb asub Peruus. Lennuki piloodid on märganud kõrgelt, et seal eksisteerivad lennuvälja
stardirajad, mis on iidvanad. Kuid mäestikes, mis asuvad kõrbest eemal, on võimalik kohata
hiigelsuuri jooniseid. Näiteks seal on näha nelinurgad, mille sees on ringid. Ringide sees on
omakorda nelinurgad ja kiirte moodi jooned. Kõik need joonised on omavahel seotud. Neid
jooniseid on võimalik näha ainult kõrgel taevas lennates. Seal lähedal asuvad ka maandumisrajad,
mille laiused küündivad lausa 120 meetrini ja pikkused 1,1 kilomeetrini. Ebaühtlase pinnase tõttu ei
ole võimalik neid radu lihtsalt niisama pinnasesse kraapida. Mägesid „pidi keegi“ tasandama, et
selliseid konstruktsioone mägedesse luua.
1.4 Inimkonna päritolu
Nüüdisaegne teadus on veendunud selles, et inimene on põlvnenud ahvist. Selline arusaam sai
alguse juba siis, kui Darwin väljastas oma evolutsiooniteooria. Hiljem sõnastas ta ka inimese
evolutsiooni ahvidest. Alguses võeti seda loomulikult üsna skeptiliselt vastu, kuid aja jooksul leiti
tõendeid, mis kinnitavad inimese päritolu ahvidest. Need tõendid olid peamiselt fossiilid, mida
arheoloogid on õnnestunud välja kaevata. Näiteks fossiilid on näidanud seda, et inimahvid nagu
näiteks šimpansid on praeguste Maal elavate inimeste kõige lähedasemad sugulased. Inimsugu
asustab praegusel ajal ainult ühte planeeti ja selleks on siis planeet Maa. Kuid näiteks šimpanside
geenid on 99% inimeste geenidega sarnased ja erinevus seisneb ainult selles 1%-s. Kuid inimese ja
šimpanside arenguliinide eraldumine toimus planeet Maal umbes viis miljonit aastat tagasi. Sellest
ajast peale on Maal esinenud väga palju inimese ja šimpansi vahevorme. Mõned neist sarnanesid
väga palju just inimestega, kuid mõned seevastu ahvidega. Nendest on tänaseni säilinud ainult
üksikud kivistised ehk fossiilid.
Umbes viie miljoni aasta jooksul on Maal elanud väga erinevaid inimese ja ahvide vahevorme.
Nendest esimesed olid loomulikult rohkem ahvide sarnased kui inimeste moodi ja nende erinevaid
liike nimetatakse australopiteekideks. Sõna „australopiteek“ tuleb ladina ja kreeka keelest ( mis on
„ladinapärastatud“ ) ja see tähendab lõunapoolseid ahve. Australopiteegid olidki inimese ürgsed
ahvitaolised eellased, kes olid üsna lühikest kasvu ja kes juba kõndisid kahel jalal. Australopiteegid
elasid osaliselt veel koos esimeste inimestega umbes 4,5 – 1,1 miljonit aastat tagasi.
Esimesed inimesed ilmusid välja juba umbes kaks miljonit aastat tagasi ja neid esimesi inimesi
nimetatakse Homo-deks. Näiteks Homo habilis ja tema lähisugulane Homo rudolfensis. „Osav
inimene“ ehk Homo habilis oli esimeste inimeste seas esimene tööriistavalmistaja ja sõi ka osaliselt
liha. Homo habilise luud olid üsna haprad, aju oli australopiteekidest palju suurem, kolju ja hambad
sarnanesid üha enam tänapäeva inimese omaga. „Püstist inimest“ nimetatakse Homo erectuseks, kes
oli siis vastupidiselt australopiteekidele pikka kasvu, pikajalgne ja kitsaste puusadega. Homo
erectuse keha ehitus sarnanes veelgi enam tänapäevase inimese keha ehitusega. Homo erectus ilmus
välja pärast Homo habilist. Homo erectus kohastus väga hästi just soojas kliimas elamiseks. Ta oli
14