ükskõik millise inimese südamesse. Tunda nii erilisena ja väärtuslikuna on imeline. Enda olemasolu Universumis on tähtis ja maagiline – imeline. Elul on tegelikult sügav ja sihikindel mõte. Elada,
olla olemas – selline lihtne ja süütu soov ongi elu mõte. Mitte ainult ei tea seda nüüd vaid ta ka tunnetab seda. Sisuliselt elul polegi mõtet ega selle eesmärki. Ainult meie teadvus ja mõistus paneb sellele mõttelise sisu.
Inimene tajub armastust nii iseenda kui ka kõigi teiste vastu. Isegi kogu olemasoleva maailma
vastu, mille suursugususest pole tal varem aimugi olnud. Ta pole ennast mitte kunagi varem niimoodi tundnud. See on sõnulkirjeldamatu hea tunne. Täis tahet teha head ja olla võimalikult palju õnnelik. Sest, et meie eksisteerimine on tegelikult suur ime ja sellepärast tuleb elu võimalikult palju nautida. Tunda elust mõnu ja rõõmu. Tunda ennast elusamana kui harilikus elus. Inimene tajub ennast
rohkem ja selgemini enda eksisteerimist Universumis kui tavaelus – nö. elusamana. Selline elamus
jätab kogu eluks kustumatu jälje. Mõju ulatub väga sügavale hinge ja puudutab väga isiklikul tasandil inimese mõistust ja teadvust – tunnetatakse meie olemasolu väärtust ja hinnalisust. Seni kül inimene teadis mingil määral seda kõike aga ei tajunud seda nii nagu praegu. Ennast nii elusana tunda
on sõnades kirjeldamatult hea. Sellist õnnetunnet pole inimene mitte kunagi varem tundnud. Mõnu
suurust on võimatu sõnades kirjeldada nii nagu on raske kirjeldada tunnet, mis valdab inimest parimas seksuaalvahekorras. Inimest valdab enamasti ka vabastav ja rahu tunne. On ülimalt pingevaba
seisund – ei mingisugust stressi. Suur vaikus – ei mingit heli. Nagu oleks kuulmismeele kaotanud.
Ei mingit murettekitavaid mõtteid. Raskustest on äärmiselt vaba tunne. See on väga romantiline kogemus. Nagu seks armastatuga galaktika äärel. Pigem nagu seks Universumiga või kosmosega.
5.2 Eufooria analoogia
Kuid kuidas mõista ja ettekujutada seda ülimat õnnetunnet? Kuidas sellest arusaada? Vastus nendele küsimustele on tegelikult väga lihtne. Eespool natuke seletasime seda asjaolu, kuid kordamine
on tarkuse emand. Sõnades kirjeldada neid tajuaistinguid ei saa. Tuua analoogiaid nähtustest on paremini arusaadav kui kirjeldada neid sõnades. Analoogiad on aga ligilähedased näited kirjeldamaks
siin mingeid psüühilisi seaduspärasusi. Need ei ole täpselt samasugused nendega vaid on ligilähedased.
Sellisel nähtusel on analoogiline seos olemas, et natukenegi ettekujutada seda ülimat naudingut,
mis inimesele osaks saab sellises seisundis. Selline mõnu aisting sarnaneb orgasmiga. Orgasm tekib
inimestel seksuaalvahekordades. Ka seks on väga hea mõnu inimestele. See sarnaneb eeltoodud
naudinguga, kuid paremuselt jääb seks sellest kahtlemata alla. Need, kes on olnud seksuaalvahekorras, on võimalik vähemalt seksi endale ettekujutada. Orgasm on seksuaalse naudingu kõrgpunkt.
Seks jääb siiski sellele õnnetundele alla oma mõnuaistingu poolest. Olla olemas on parem kui seks.
Oma eksisteerimist ja selle võimalust Universumis tunnetada saab parema „kaifi“ kui seda annab
seks.
Orgasm ehk seksuaalne kliimaks on seksuaalse naudingu haripunkt, millega kaasneb intensiivne
rahuldustunne. Reeglina ( kuid mitte alati ) on orgasm seksuaalakti lõpptulemus, mida võivad kogeda nii mehed kui ka naised. Orgasmi iseloomustab intensiivne füüsiline nauding, mida juhib autonoomne ehk vegetatiivne närvisüsteem. Sellele lisanduvad tsüklitena reflektoorsed lihaste kokkutõmbed suguelundite piirkonnas, ümber seksuaalorganite ja aanuse. Orgasme seostatakse sageli ka
teiste tahtmatute mõjudega nagu näiteks eufooria, sagedane häälitsemine ja lihaste spasmid muudes
keha piirkondades.
Inimene ei saa orgasmi. Orgasm on ainult analoogia kirjeldamaks meeletut h X[