ruumis liikumine on inimeste unistuseks juba tuhandeid aastaid. Tehnoloogia ilmumisega on
inimesed küll ruumis kiiremini liikuma hakanud, kuid tehnoloogia on suutnud ka kujutluse eemale
kanda või kujutise lähemale tuua.
( Kelomees 2002, 91-94 ).
4.4 Füüsikaline reaalsus
Oletame seda, et inimene magab ja näeb und, kuid ta on ise teadlik enda eksisteerimisest
unenäos. Oletame, et unenäos ta kõnnib ilusas mererannas kuumal päikesepaistelisel päeval. Kuid ta
teab, et seda mereranda ei ole tegelikult olemas, vaid see on tema aju loodud. Ta tajub seda. Kuid
samamoodi on tegelikult ka sellise maailmaga, mida me kogeme ärkvel olles. Kuid see maailm,
mida me ärkvel olles näeme, ei ole loodud aju poolt, vaid loodusseaduste poolt. See tähendab seda,
et meie ümbritsev maailm funktsioneerib seadustel, mida kirjeldavad meile loodusseadused. Seda
täielikult mõista tuleb seda tajuda ( mitte ainult lihtsalt faktiliselt teada nagu seda koolides
õpetatakse ) umbes nii nagu eespool kirjeldatud teadvusliku unenäo situatsiooni korral.
Seaduspärasus näitab meile seda, et kas ühe mingisuguse põhjuse muutumine kutsub esile
mingisuguse tagajärje suurenemise või vähenemise. Võtame näiteks füüsikas teada ja tuntud
gravitatsioonilise vastastikmõju. Gravitatsiooni korral on selge, et mida suurem on kehal mass, seda
suurem on ka tema külgetõmbejõud ehk gravitatsioon. Mass on siin põhjuseks ja gravitatsiooni
suurenemine on tagajärjeks. Kuid seadus näitab ühe suuruse muutumist teise suuruse muutudes.
Näiteks gravitatsioonilist tõmbejõudu kirjeldab meile Newtoni ülemaailmne gravitatsiooniseadus.
See tähendab seda, et üks mass mõjutab teist massi jõuga, mis on võrdelised nende masside
korrutisega ja pöördvõrdelised nende vahekauguse ruuduga. Näiteks kui masside vahekaugus
väheneb ( see oleks siis põhjus järgnevale ), siis garvitatsioonijõud nende vahel suureneks, mis
oleks siis eelneva tagajärjeks. Kuid ainult gravitatsiooniseadusest saame järeldada, et jõud ka
tõepoolest suureneb.
Ümbritseva maailma kõige fundamentaalsemaid seaduspärasusi uurib selline valdkond, mida
nimetatakse füüsikaks. Aja jooksul on füüsikud selgeks saanud üsna palju seaduspärasusi, mis meie
ümbritsevas maailmas esinevad. Näiteks seda, et miks kehad kukuvad alati maha, kui neid õhku
paisata; kuidas valgus läbib veemasse; miks planeedid pöörlevad; kuidas soojus levib mööda
kehasid jne. Meie ümbritsev maailm funktsioneerib reeglitel, mida me tunneme loodusseadustena.
Füüsikas peetakse aega ja ruumi Universumi eksisteerimise põhivormideks. Aja ja ruumi
esimene füüsikateooria oli füüsikas klassikaline mehaanika. See kirjeldab kehade liikumist
aegruumis, kui nende kiirused on väga väikesed võrreldes valguse kiirusega vaakumis. Kui me
näeme kehade liikumiskiiruste suurenemist, siis tegelikult tähendab see seda, et keha kineetiline
energia suureneb. Vastupidisel juhul kehade kineetiline energia väheneb. Kõikidel looduses
esinevatel liikumistel on olemas põhjus. Näiteks kui mingisugusele kehale mõjub jõud, siis see
hakkab enamasti ka liikuma. Jõud on ühe keha mõju teisele kehale. Näiteks kõik kehad kukuvad
maha, kui neid õhku paisata, sest neile mõjub Maa gravitatsioonijõud. Kõigel maailmas on oma
põhjus ja sellele järgneb alati tagajärg.
Kuid aeg ja ruum ei ole kõikjal alati ühesugune. Näiteks mida kiiremini me liigume, seda enam
aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Samuti ka siis, kui me läheneme mingisuguse taevakeha
gravitatsioonitsentrile. Kui aeg ja ruum ei ole absoluutsed ( ehk nad on relatiivsed ), siis erinevates
taustsüsteemides ilmnevad näiteks erinevad ajahetked. Seda füüsika osa uurib relatiivsusteooria.
Aeg ja ruum võivad erinevates taustsüsteemides ja ka gravitatsiooniväljades teiseneda.
Kuid meie maailm koosneb osakestest, mida kutsutakse aatomiteks. Osakeste erinevaid liike on
väga palju – rohkem kui neid aines kohata võib. Näiteks kui me vaatame oma emale otsa ja teame,
et ta on tegelikult väikeste osakeste kogum. Kõik tema toimingud on tegelikult kui nende osakeste
käitumise peegeldus. Kuid osakeste käitumist erinevates situatsioonides uurib kvantmehaanika.
Osakesi vaadeldakse ka lainena, sest neil esineb difraktsiooni ja inteferentsi nähtused. Kuid
osakeste lainelised omadused tulenevad sellest, et need teleportreeruvad aegruumis. Kõik suured
27