vaataja ei mõista seda, kuid alles filmi lõpus selgub kõik. Näiteks kui tegelasel puudub seljas port,
siis tähendab see eXistenZ´is eksisteerimist. Järelikult eksisteerivad kõik inimesed eXistenZ´is,
kuna meil kõigil puuduvad selja peal pordid. Filmis „Tron“ toimub tegevus arvuti loodud maailmas.
Ollakse pidevalt „arvuti sees“. Oma aja kohta on film „Tron“ visuaalselt absoluutne meistriteos,
kuna 1980-ndate aastate filmitehnika ei ole üldse võrreldav praeguse ajaga. „Arvuti maailmas“
eksisteerib ühiskond, mida juhib ja kontrollib Master Programm. Tron programmiga, mis on loodud
ainult ühe tegelase poolt, on võimalik siseneda arvutikeskkonda, et muuta see „vabamaks“. Selline
tegevus Autoritaarse Peaprogrammile loomulikult ei meeldi. Reaalse maailma inimesi nimetatakse
kasutajateks. Nende üle võimu saamiseks ja nende hävitamiseks toob need „füüsilised persoonid“ (
kasutajad ) arvutikeskkonda. Selleks aga kasutatakse „desintegreerivat laserit“, mille korral inimene
„kustutatakse“ reaalsest maailmast. Seda me näeme filmis läbi visuaalsete eriefektide fooni, mille
korral inimene „laguneb“ väga paljudeks kolmemõõtmelisteks elementideks ( nagu puzzle tükid ),
mis lendavad läbi torude. Kuid hiljem toimub tegelase reintegreerumine, mille korral toimub
tegelase kokkupanemine nüüd juba arvutimaailmas. Arvutis olles tuletab tegelane meelde oma
päriselu. „Teisel pool ekraani oli kõik kuidagi palju lihtsam“. Arvuti sees olles teatakse enda
eksisteerimisest arvutiprogrammis. Ekraan on nagu kahe maailma vaheline piir.
„Muruniitja“ film ( 1992 ) oli 1990-ndates üks kuulsamaid, mille sisuks oli just küberseks. Seal
püüab üks teadlane tõsta „külahullu intelligentsi“, kasutades selleks virtuaalreaalsust. Teadlasel see
ka õnnestub. Uuritakse militaarsõduri loomise võimalust, kuid see on ainult taustaks. Filmis on
näha ühte seadeldist, mis meenutab väga astronautide gravitatsioonitreeningu instrumenti. Kuid
seda kasutatakse selleks, et siseneda virtuaalreaalsusesse. Selline virtuaalne maailm, mis visuaalselt
näeb välja nagu „läikiv siirupjas keskkond“, on loodud arvutitega. Filmis on näha tolle aja tehniliste
piiride taset. Filmi lõpus kaob peategelane füüsiliselt. Ta kaob „arvuti reaalsusesse“.
Filmis „Mees ilma varjuta“ toimuvad muutused rohkem inimesega, kui maailmaga. Tegelasele
seerumit andes on tema küljes mingid andurid. Tegelane muutub pärast seerumit võttes
nähtamatuks – ta kaob.
„Püünises“ on tegemist aga inimese enda aju loodud virtuaalreaalsusega, mille korral ühendatakse terapeuti juhtmetega. Ta riputatakse traatidega õhku. Seejärel põimuvad inimese ja patsiendi
teadvused ühte. Üks teadvus siiratakse teise teadvusesse. Niimoodi viiakse inimesi unenäolaadsesse
maailma. Selliste võimaluste realiseerimiseks kasutatakse fantastilisi „teaduslikke võtteid“.
Reaalsus, mis on näidatav ja kasutatav ( kuid mitte räägitav ), meenutab visualiseeritud
psühhoanalüütilist seanssi. Jaron Lanier oli üks virtuaalreaalsuse pioneere. Ta julges arvata seda, et
virtuaalreaalsus võib osutuda inimkonna uueks kommunikatsiooni vahendiks pärast praegust keele
kasutust. Virtuaalreaalsust iseloomustab selline kommunikatsioon, mis on oma olemuselt „postsümbolistlikku“ sugemega. See tähendab seda, et sellises virtuaalreaalsuses ei tohi realiteedist
kõnelda, vaid seda peab ainult looma – näiteks selles ei kirjeldata erinevaid asju, vaid neid luuakse.
Küberruumi ja üldse kunstlikku keskkonda on nimetatud ajaloos „psühhootiliseks ruumiks“.
Sellises „ruumis“ ei ole enam piiri reaalsuse ja soovunelmate vahel. „Püünises“ sulandatakse ühte
omavahel terapeudi ja patsiendi teadvused. Kuid kui patsiendiks osutub sarimõrvar, siis selline
protseduur tekitab põnevust. Seepärast liitub nendega kriminalist. „Teises maailmas“ toimuv
mõjutab suuresti reaalse inimese meelelist seisundit. Näiteks mittetegelikuses toimuvad jubedad
sündmused sunnivad inimest hirmunult üles ärkama. „Nupule“ vajutades pöördub tegelane tegelikkusesse tagasi. „Nupp“ ise asub tegelase käeseljal, mis