de vahelisis kaugusi ajas. Nende ulatusi ajas. Ja ka inimese enda „kohta“ selles. Inimene tajub aja
ulatust, aja sügavust. Esimesel juhul selline tunnetus ei teki. Küll aga võib tekkida nostalgiline tunne. Teisel juhul aga inimene tajub sündmuse ( enda mälestuses ) kaugust ajas.
Inimesed liiguvad ajas tegelikult peaaegu pidevalt. Selline oskus või võime on teadaolevalt
ainult inimesel ja ühelgi teisel loomariigi esindajal sellist võimet ei ole olemas. Inimene saab
liikuda ajas ainult oma mõtetes, kujutlustes. Näiteks planeerides oma tegevusi ette, mida tulevikus
sooritada või meenutades vanu aega – sukeldudes oma mõtetes minevikus aset leidnud
sündmustesse. Sellist imetabast võimet nimetatakse kronesteesiaks, mis tuleb kreeka keelsetest
sõnadest chronos ( mis tähendab aega ) ja aisthesis ( mis tähendab taju ). Otsetõlkes tähendaks
kronesteesia mõiste ajataju. Inimesel on selline võime unikaalne, sest mitte ühelgi teisel eluvormil
Maal ei ole sellist võimet. Tänu sellele võimele suudame me teha näiteks tuleviku plaane ja
vastavalt sellele muuta oma käitumisharjumusi. Lapsel areneb selline mõttes ajas liikumise võime
välja alles umbes 3 – 5 esimese eluaasta jooksul. Ilma kronesteesia võimeta ei suudaks inimesed
unistada ega tuleviku sündmuste mõju ette näha praegustele olukordadele.
Inimese kronesteesia võimet peetakse üheks kõige otsustavamaks teguriks kunagiste
kõrgkultuuride ja tsivilisatsioonide tekkeloos. Mõttes ajas liikuda annab inimesele võime analüüsida
minevikku ja olevikku ning seejärel ennustada ette võivaid sündmusi. Niimoodi inimene otsustab,
eristab ja valib. Kunagiste suurte monumentide püstitamisega sooviti jääda surematuks – kesta edasi
ka tulevikus, peale inimese surma. On olemas ohtlikuid olukordi, kus on hädavajalik analüüsida
olevikus asetleidvaid situatsioone ja luua sellest tuleviku stsenaarium. Kronesteesia võime on
kindlasti inimmõistuse üks põhifunktsioone, mille olemasoluta ei tunneks me selliseid kultuure, mis
tänapäeval olemas või säilinud on. Analüüsida minevikku ja olevikku ning sellest järeldada
tulevikus aset leidvaid sündmusi on inimese mõistuse üks tähtsamaid omadusi.
H. Bergson arvab seda, et tööriistade valmistamise võime näitab inimese ühte kõige loomulikumat intelligentsust. Abstraheerimisvõimeks nimetatakse seda, et kui inimesel on ajus kujutlus
valmistavast tööriistast juba varem olemas, kui ta seda looma hakkab. Ka selline asjaolu näitab
inimese arukust. Psühholoog Jean Piaget nimetab abstraheerimisvõimet tegevuse virtuaalse
realiseerimise võimeks või vahel mentaalseks manipuleerimiseks sümboolsete objektidega. Inimese
intelligentsus avaldub näiteks kaaludes eelnevalt tegevuse või hüpoteesist tulenevaid tagajärgi,
mõelda lähteandmetes sisalduva kasuliku teabe üle. Minevikus asetleidnu määrab tegevusi olevikus
ja tulevikus. Seepärast ei saa elada teadmatuses, et mis on varem asetleidnud. „Kes ei mäleta
minevikku, see elab ilma tulevikuta.“
See, kuidas inimesed erinevaid nähtusi ajus töötlevad, määrab ära nende aja tunnetamise. Selle
mõistmiseks on välja tuua hea analoogia - film. Filmis järgnevad kiiresti üksteisele rida staatilisi
pilte, mis jätavad sellise mulje, et film jookseb silmade eest läbi näiliselt katkematu piltide jadana.
Filmi iga pilt erineb natukene üksteisest ja seda on hästi näha siis, kui kerida filmi aeglasemalt.
Kuid filmi katkematu liikumise illusioon tekib siis, kui pildid ilmuvad ekraanile kiirusega 24 pilti
sekundis. Inimese aju töötab tegelikult täpselt samamoodi. Inimene näeb maailma sarnaselt filmiga
samuti piltide jadana. Aju registreerides muutusi skanneerib kiiresti iga uut kuvandit. Seetõttu
inimene oskab vältida kokkupõrkeid igasuguste objektega. Nii nagu filmi korralgi on tegemist siiski
aju poolt loodud liikumise illusiooniga. Näiteks kui piltide arv muutuks sekundis väiksemaks, siis
inimese ajataju oluliselt muutuks. Aeg sellisel juhul kiireneks. Näiteks aastad mööduksid umbes
tundidega. Kui aga aju skanneeriks igas sekundis palju rohkem pilte, siis näeb inimene palju detaile.
Aeg sellisel juhul aegleneks.
3.4 Ajatu ja ruumitu taju
Ajatu ja ruumitu taju ilmneb inimesel siis, kui ta „viibib“ hyperruumis, mitte enam tavaruumis.
Hyperruumi ja tavaruumi füüsikalist olemust seletatakse juba ajas rändamise füüsikateoorias
18