Võib ainult ettekujutada millised tundmused inimest valdavad kui ta rändab ajas minevikku või tulevikku. Näha endaga seotud ( või mitte endaga seotud ) sündmusi pealt kas siis kõrvalt vaates või
nii, et ta elab uuesti üle mineviku elamused. Selline aja, aja möödumise või mineviku ja tuleviku tajumine ei ole üldse võrreldavad lihtsalt mälus sobramisega, meenutamisega või vanade fotode – filmide – vaatamisega. Oma silm on kuningas. Kuid sellist tunnetust ei pea kogema ainult siis kui inimene ise on taas vanades aegades ( rännanud ajas näiteks lapsepõlve ). Just sellist tunnetust peaks
saama ka ilma sellise võimaluseta. Tajuda seda lihtsalt nö. oma enda peas – ettekujutledes.
Kui inimene reaalselt liigub ajas ringi – minevikku või tulevikku – siis tema aja tajumine on selgelt erinev tavapärasest aja kulgemise tajumisest. Seda võib muidugi mõjutada ka see, et kui kiiresti liikumine ajas toimub. Selline ajarännak ei peaks toimuma siis, kui inimene asub mingi transpordi sees ( ajamasina ), vaid see peaks toimuma loomulikumalt. Nii nagu inimene liigub ruumis. Näiteks inimene kõnniks maantee serval. Inimene kogeb ennast just nagu väljaspool aega. Aja kulgemise ja mineviku – tuleviku ulatuse tunnetamine aga ilmselt puudub või on tavapärasest aja tajumisest
väga erinev. See on pigem muundunud aeg.
Kui inimene rändab ajas tagasi ( näiteks oma teadaolevasse lapsepõlve ), siis sellisel juhul
minevik ja tulevik inimese tajus „vahetuvad kohad“. See tähendab seda, et inimese minevikus
asetleidnud sündmused toimuvad nüüd olevikus ja olevikus toimuvad sündmused on ( ajas tagasi
rändamise korral ) tulevikus. Niimoodi tajub nüüd inimene. Kuid ajas tagasi rändamist mõeldakse
siin seda, et inimene läheb tagasi aega ( minevikus aset leidnud sündmusesse ), mida ta ka mäletab.
Ta muutub ka ise nooremaks. Mälestus ajast, kust ta tulnud on, jääb talle alles. See sarnaneb (
inimese elu ) filmi kerimisega tagasi aega, millal inimene saab hakata oma elu uuesti läbi elada,
kuid nüüd teades mis teda ees ootab. Inimese psüühikale avaldab see loomulikult kujuteldamatut
mõju. Seda tekkinud tajumuljet ei ole võimalik sõnades kirjeldada.
Ise reaalselt ajas rännata on hoopis midagi muud kui näha seda filmides. See on umbes samasugune efekt kui ruumi kogemine. Näha näiteks kosmoses planeeti Maad reaalselt oma enda silmadega on tunnetus aga väga erinev sellest kui vaadata seda foto pealt või filmidest. Tunnetamine erineb
väga suurel määral sellest mida me senini oleme kogenud.
Inimene tajub aja ulatust Universumis osaliselt – mitte selle kogu tervikut. Kuid ka kogu tervikut
on võimalik tajuda. Toome välja näiteks ühe analoogia. Kui kõrges vanuses inimene satub äkki ajas
tagasi ( on reaalselt rännanud ajas näiteks oma enda lapsepõlve ), siis tajub ta aega, lapsepõlvest kuni hetkeni mil ta ajas tagasi hakkas rändama ehk olevikuni, teistmoodi kui harilikult. Seda siin kirjeldada muidugi ei ole võimalik. Kuid just niimoodi võikski ka tavapäraselt tunnetada tõelist aja
ulatust ( aja kestvust ), kui me seda teeme mineviku või tuleviku nö. kauguse tunnetamisega olevikust. Me mitte ei peaks ainult minevikku või tulevikku ennast reaalselt tajuma, vaid ka selle kaugust olevikust ( minevikust, tulevikust ). Inimene tajuks näiteks aega ( aja ulatust ) lapsepõlvest kuni kõrge vanuseni ( ehk olevikuni ) samamoodi nagu siis, kui ta oleks ise reaalselt liikunud ajas vanadesse aegadesse ja tajub aega lapsepõlvest tänapäevani ( ehk sellisel juhul siis olevikust tulevikku ). Niimoodi võiks ta kogu enda elu-aega tunnetada ja selle aja osa võrrelda näiteks planeet Maa
enda „eluajaga“. Inimese eluiga on ju tühiselt väike Maa omaga. Me teame seda, kuid sel korral inim