Joonis 2 Nägemisalad ajus.
Assotsiatiivsed areaalid ei käsitle üksikult mitte ühtegi meelt. Nad koguvad informatsiooni
mitmetest tunderetseptoritest ja töötlevad neid nii, et inimesel tekib täielik arusaam ümbritsevast
maailmast ja selle detailidest. Assotsiatiivseid areaale vajatakse ilmselt ka teatud keeruliste
kujutluste tekkeks. Võtame näiteks „hobuse“ mõiste. Hobuse tervikliku kujutluse moodustab väga
paljud üksikkujutlused. Nendest võib igaüks olla ajukahjustuse korral häirunud. Hobuse terviklik
kujutlus kaob siis, kui esineb väga raske ajukahjustus. Kirjutatud sõna „hobune“ mõistmiseks
vajatakse esmase nägemiskorteksi läheduses teatava vasaku ajukoore areaali. Nii on ka teiste
sõnade mõistmise korral. Selle „lugemiskeskuseta“ võime siiski näha ja mõista teisi asju, kuid mitte
kirjutatuid sõnu. Lausutud sõna „hobune“ teadvustamiseks vajame ajukoore rakke vasakul pool, mis
asuvad esmase kuulmisala läheduses. Hobuse näojoonte ära tundmiseks vajame aju piirkonda, mis
asub parema oimusagara sisepinnal. Hobuse kaloppimise helina tunneme ära paremas oimusagaras
paiknevate neuronite abil. „Hobune“ mõistesse kuulub peale selle veel palju muid kujundeid ja
mälupilte. Kuid kõigest sellest põhineb suurem osa just isiklikul kogemusel. Põhimõtteliselt on
ajukoes piisav hulk võimalikke neuroniahelaid, et igal asjal, mida me võime mäletada või kujutleda,
oleks kasutada oma neuroniahel. Kuid nii kõrges spetsialiseerumises on võimalik kahelda. Näiteks
Parkinsoni tõve korral on selleks staadiumiks, kui sümptomid hakkavad avalduma, säilinud võibolla ainult kolmandik või neljandik dopaminergilistest neuronitest.
Inimese ajukoore esmase piirkonna hävimise korral kaob inimesel teadvustatud nägemine, sest
just esmane piirkond ajukoores töötleb informatsiooni, mis jõuab nägemismeelte juurest ajju. Kuid
selline efekt on siiski spetsiifiline. Näiteks kui inimene ei teadvusta ainult ühte nägemisvälja poolt,
siis tähendab see seda, et kahjustatud on ajukoore esmane piirkond, kuid seda ainult ühes
ajupoolkeras. Inimene ei teadvusta ainult neid aspekte, mis esinevad ainult sellises ajupiirkonnas
olevas nägemisvälja osas.
Kui inimesel ilmneb ajukahjustus, siis kahjustuvad ainult mingisugused kindlad teadvustatud
nägemise aspektid. Näiteks kui inimene ei suuda enam ( teadvustatult ) näha kehade värvusi, siis on
kahjustada saanud ainult mingisugune kindel piirkond ajus. Kui aga kahjustada saab mingi kindel
ajukeskus ainult ühes ajupoolkeras, siis kahjustus piirdub ka ainult ühe nägemisvälja poolega.
Näiteks võib inimene näha ühelpool kõike ainult halltoonides, kuid teiselpool näeb ta kõike ainult
värvilistes toonides. Kui aga inimesel on kahjustada saanud teine aju piirkond, siis inimene ei
teadvusta enam kehade liikumisi. Näiteks tassi sisse tee valamise korral ei näe inimene liikumist.
See tähendab seda, et ühel hetkel on tass tühi ja siis mõnel järgmisel hetkel on tass juba täis. Sellisel
puhul ei teadvustata objektide liikumisi, vaid selle asemel lihtsalt kehasid ennast. Sellisele juhule on
olemas ka vastupidine olukord. Inimene teadvustab ainult kehade liikumist, kuid neid ennast aga
mitte. See on sellepärast nii, et kahjustada on saanud teiste kõrgemate visuaalsete piirkondade
funktsioneerimine. On olemas ka selliseid olukordi, mil inimene ei teadvusta enam teiste inimeste
nägusid või ei suuda neid omavahel eristada. Seda hälvet nimetatakse prosopagnoosia sündroomiks.
Kõik see tähendab meile seda, et kui on kahjustatud aju mingisugune kindel piirkond, siis esineb
hälbeid ka kindlates taju või teadvuse omadustes. Aju ühe kindla piirkonna aktiivsus on seoses ka
teadvuse ühe kindla avaldumisega.
19