kus aegruum on kõverdunud lõpmatuseni ehk aegruumi ennast enam ei eksisteeri. Sellisel juhul
ongi inimene „väljaspool aegruumi“. Kuid kuidas luua selline piirkond aegruumi? Vastus peitubki
elektromagnetismis ehk seega energiaväljades. Keha peab olema piisavalt laetud selleks, et keha
„ümber“ hakkaks aegruum kõverduma. Ja kui see aegruum on kõverdunud ümber keha
lõpmatuseni, siis ongi eesmärk saavutatud. Kuid reaalsetes olukordades ei ole võimalik saavutada
väga suuri laenguid – seega näiteks elektriväljade potentsiaale. Kuid on teada seda, et kvanttasandil
on umbes aatomite või isegi aatomituumade mõõtkavas väljade tugevused ( potentsiaalid )
miljardeid kordi suuremad kui makroskoopilisel tasandil on need kunagi üldse saavutatavad.
Näiteks elusa raku membraanis ( puhkeseisundis ) ulatub väljatugevus vähemalt 20 miljonini N/C.
Kui keha „ümber“ või selle pinnal on väga suur välja potentsiaal, mille mõõtkava jääb umbes
aatomi või aatomituumade suurusjärku, siis tekibki aegruumi lõpmatu kõverus. Selleks on vaja
loomulikult väga suurt energiat. Kuid laetud keha poolt tekitatud aegruumi kõverusest ja selle
muutusest sõltub juba see, et millises suunas ja kui kaugele ajas rännak toimub.
134