Tulemused
Antud töö tulemus on jahmatav. Seni on kõik arvanud seda, et ajamasinat on väga raskesti
teostatav või seda on koguni võimatu luua. Kuid tegelikult on kõik absoluutselt vastupidi. Nüüdisaegne füüsika defineerib aega kui kestvust. Relatiivsusteoorias kulgeb aeg aeglasemalt kehade
liikumiskiiruste kasvamisel või suurte masside vahetus läheduses. Ajas ongi võimalik liikuda
AINULT siis kui aega ( ehk kestvust ) ei ole ehk „ajast väljas olles“. See tundub näiliselt võimatuna
kuid Universumis on olemas selliseid aegruumi piirkondi, kus aeg kulgeb lõpmata kaua ehk aeg on
jäänud seisma ehk aega enam ei eksisteeri. Sellised aegruumi piirkonnad eksisteerivad kõikide
mustade aukude tsentrites. See on füüsikaline fakt. Just seal osutubki võimalikuks ajas rändamine
oma täielikuses reaalsuses. Seda näitavad antud töös tuletatud teooriad ja need on täielikult
kooskõlas ka üldtuntud füüsikateooriatega ning on nende täienditeks. Rohkem täiendusi esineb just
kvantmehaanikas. Antud töös olev ajas rändamise teooria on võimaline ühendama omavahel
kvantmehaanikat ja relatiivsusteooriat. See on võimalik kahel põhjusel. Üldrelatiivsusteooria ise
kirjeldab ajas rännakut oma kõverate aegruumide geomeetriaga, kuid ajas liikumine on samas ka
teleportatsiooni füüsikaline nähtus. Sellepärast, et ajas liikumine ise aega ei võta. Protsessid, mis
toimuvad ajast väljas, ei võta enam aega ja seepärast on näiteks kehad võimelised teleportreeruma
ajas või ruumis. Seda on selgesti näha ka kvantmehaanikas. Näiteks osakeste kvantpõimumine on
võimalik ainult siis, kui aega ei ole. Osakesed teleportreeruvad aegruumis ja sellest ka nende
määramatuse relatsioonid. Kvantmehaanika osutub tegelikult teleportmehaanika üheks osaks.
Matemaatiliselt on võimalik teleportatsiooni kirjeldada meetrikaga. Näiteks kahe punkti vaheline
kaugus väheneb ruumis lõpmata väikeseks ( näiteks mustade aukude tsentrites ) ja see tähendab
samas ka kaugete asukohtade lähemale toomist, kuhu on siis võimalik lühikese ajaga ( tegelikult
vaid mõne hetkega ) kohale jõuda. Sellest on võimalik välja arvutada teleportatsiooni.
Joonis 47 Aja ja ruumi füüsikateooriad.
Üldrelatiivsusteoorias tõestatakse seda, et raske mass ja inertne mass on võrdsed ja seega
samasugused. See tähendab ka seda, et kui inertne mass ( mis esineb Newtoni II seaduses ) suudab
mõjutada aegruumi suhteid, siis järelikult peab seda suutma ka raske mass ( mis esineb Newtoni
gravitatsiooniseaduses ). Ja nii see ka on ning raske massi mõju aegruumi struktuurile kirjeldatakse
meetriliste võrranditega või tensorarvutustega. Erirelatiivsusteoorias seostatakse omavahel mass ja
energia võrrandis E = mc2. Mass ja energia on ekvivalentsed suurused. See tähendab ka seda, et kui
mass kõverdab aegruumi, siis seda peab tegema ka energia vastavalt massi ja energia ekvivalentsusele. Kuna näiteks elektromagnetväljad omavad energiat, siis ka need mõjutavad aegruumi
struktuuri nii nagu seda on gravitatsiooni korral. Elektromagnetväli ise ei ole tingitud aegruumi
kõverusest nagu seda on gravitatsioonivälja puhul, vaid see väli suudab mõjutada aegruumi suhteid.
Iga taevakeha tsentris on olemas „piirkond“ või „ala“, kus aegruumi enam ei eksisteeri – aeg on seal
aeglustunud lõpmatuseni ja pikkused ( kahe punkti vahemaa ruumis ) on lõpmata väikesed. Seda on
isegi planeet Maa tsentris raadiusega ( ligikaudu ) 8 mm. Seda näitab matemaatika. Ajas rändamise
tehnilise teostuse põhimõte seisnebki selles, et inimene tuleb „viia“ sellisesse aegruumi piirkonda,
133