ne toimub ruumis ja ajas nüüd nö. „üleminekuta“ ( liikumine ei ole enam pidev, on silmapilkne ).
Keha liikumisel ei ole enam trajektoori ega kiiruse ( kiirenduse ) arvväärtusi. Liikumine ei võta
aega mitte ühtegi ajaühikut. Liikumist ei sega ka tõkked. Keha M läheb tõketest nagu „läbi“, sest et
liikumise trajektoor puudub. Teleportatsioonis on siis ainult kaks kirjeldavat suurust: kui kaugele
keha ruumis ( ajas ) teleportreerub ja millises suunas see toimub. Mitte midagi muud ei ole.
Esimesel juhul oli tegemist nagu klassikalise mehaanikaga, kuid teine juht sarnaneb pigem
kvantmehaanikaga.
Seda, et hyperruumis aega ja ruumi ei eksisteeri, tähendab tegelikult seda, et keha liikumine hyperruumis ei võta enam aega ja ruumi. Selles ongi „asja“ sisu. Kuid „ettekujutada“ võib hyperruumi
ikkagi tavalise aegruumina.
Hyperruum on nagu „väljaspool“ tavaruumi. Miski, mis on „väljaspool“, on midagi sootuks
teistmoodi. Näiteks „väljaspool“ aegruumi ju seda aegruumi enam ei ole. Seda enam lihtsalt ei
eksisteeri. Ka see annab hea põhjenduse sellele, et miks hyperruumis ei ole aega ja ruumi või miks
hyperruumis kehad teleportreeruvad. Sellepärast, et kui „minna ajast ja ruumist välja“, siis seda
aega ja ruumi enam ei eksisteeri. Ajas ongi võimalik rännata ainult siis, kui sellest „välja“ minna nagu tegelane
„väljub“ filmist ja hakkab kerima filmilinti soovitut suunas. Ilmselgelt on see väga loogiline.
Matemaatiliselt kujutaksid aja ja ruumi kadumist aga järgmised võrrandid:
Sellepärast, et
v = c.
Need võrrandid on tuntud erirelatiivsusteoorias vastavalt aja dilatatsioonina ja kehade pikkuste
kontraktsioonina. Antud juhul keha liigub valguse kiirusega vaakumis ja seega aeg aegleneb lõpmatuseni ja keha pikkuselgi ei ole enam mõtet. See tähendab seda, et aega ja ruumi enam ei olegi, kuid
keha omaaeg ja omapikkus jäävad samasugusteks. Nendega tutvume me juba edaspidi. Kuid nagu
näha – on aja ja ruumi kadumised juba teada mujalgi füüsikas, mitte ainult teleportatsioonifüüsikas.
Stringiteoorias eeldatakse seda, et aegruumi mõõtmeid on rohkem kui neli. Selline asjaolu on
stringiteooria üheks põhialuseks. Kuid siin me näeme seda asjaolu aga hoopis vastupidi. Aegruumi
mõõtmeid ei tule juurde, vaid need hoopis vähenevad ( ehk kaovad ). Tegemist on stringiteooria
„vastand-teooriaga“.
Hyperruumis aega ega ruumi ei eksisteeri. Üldrelatiivsusteooria keeles öeldes on hyperruumis aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni. Erirelatiivsusteooria keeles öeldes venib aja
kulgemine hyperruumis lõpmatult kaua ja pikkused lühenevad lõpmata väikesteks.
Matemaatiliselt on neid alguses pisut keeruline käsitleda.
Aja ( ja ruumi ) mõõtme kadumine ei muuda ainult kehade liikumisomadusi, vaid ka selle mõõdetavaid suurusi. Näiteks kuidas teada seda, et kui kaugele keha ruumis ( või ka ajas ) „liigub“ ja
millises suunas. Neid asju määravaid parameetreid, mis on kasutusel klassikalises mehaanikas, siin
enam kasutada ei saa, sest et kehade liikumise mehaanika kui vorm on erinev tavapärasest kehade
55