Intelligentsuse mõistet kasutatakse aga psühholoogias väga sageli. Intelligentsus ei tähenda seda,
et kui palju on inimesel teadmisi, vaid näitab inimese üldisemat vaimset omadust. Väga paljudes
asjades avalduvad inimese vaimsed omadused. Näiteks planeerimisel ja olukordade prognoosimisel,
mõtete üldistamisel, arutlemisel, keeruliste ideede mõtestamisel, varasemate kogemuste õppimisel,
probleemi- de lahendamisel jpm. Intelligentsus on inimese vaimne tunnus, mitte füüsiline tunnus,
mida siis oleks võimalik näiteks joonlauaga mõõta. Inimese intelligentsust mõõdavad psühholoogid
läbi inimeste testide ja ülesannete, mis nõuavad teatud arukust ja taiplikkust. Paljud testid
sooritatakse korraga paljude inimeste vaimsete võimete peal. Säärased testid kirjutatakse pliiatsiga
paberi peale. Kuid sooritatud testide tulemusi ei saa siiski 100 % usaldada. Sellepärast, et
mõõtmistel võivad kergesti tekkida vead nagu igasuguse katse ja mõõtevahendi korral. Kuid peale
selle peab arvestama ka seda, et inimese vaimse võimekuse hinnangud on alati suhtelised. Seda
sellepärast, et sooritatud testi tulemused omavad tähendust ainult mingi suure hulga inimeste
sooritatud tulemuste suhtes. Seda, et kui hästi inimene elus hakkama saab, ei näita intelligentsus
üldsegi ainukesena. Kuid üldine arukus ja taiplikkus on siiski kindlalt üheks teguriks inimese
üldiseks eduks.
H. Bergson arvab seda, et tööriistade valmistamise võime näitab inimese ühte kõige loomulikumat intelligentsust. Abstraheerimisvõimeks nimetatakse seda, et kui inimesel on ajus kujutlus
valmistavast tööriistast juba varem olemas, kui ta seda looma hakkab. Ka selline asjaolu näitab
inimese arukust. Psühholoog Jean Piaget nimetab abstraheerimisvõimet tegevuse virtuaalse
realiseerimise võimeks või vahel mentaalseks manipuleerimiseks sümboolsete objektidega. Inimese
intelligentsus avaldub näiteks kaaludes eelnevalt tegevuse või hüpoteesist tulenevaid tagajärgi,
mõelda lähteandmetes sisalduva kasuliku teabe üle. Minevikus asetleidnu määrab tegevusi olevikus
ja tulevikus. Seepärast ei saa elada teadmatuses, et mis on varem asetleidnud. „Kes ei mäleta
minevikku, see elab ilma tulevikuta.“
Kuid toome ühe näite erakordse talendiga inimesest. Kunagi elas üks tüdruk nimega Nadia. Tal
avaldus suurepärane joonistamisvõime. Ta hakkas joonistama juba varakult, kuid ta põdes autismi.
Ta ei osanud peaaegu üldse rääkida, lugeda ega ka kirjutada. Kuid joonistused tulid tal välja
uskumatult realistlikult. Joonistused sisaldasid rohkelt detaile ja olid välja toodud väga täpselt.
Sellega ämmastas ta palju inimesi. Joonistused ei olnud nagu koopiad asjadest millest joonistati.
Nadia joonistas palju asju täiesti mälu järgi. Näiteks pastapliiatsiga joonistatud loomad ja linnud
olid üsna hästi viimistletud, ilmekad ja õigetes proportsioonides. Nadial oli ilmselt uskumatult hea
perspektiivitunne. Ta oskas ennast väga hästi väljendada. Tema joonistusi on võrreldud isegi
kuulsate meistrite töödega. Kuid ta põdes autismi. Nadia oskas väga vaevaliselt tulla toime isegi
kõige lihtsamate eluliste asjadega. Kuid pärast lihtsaimate sotsiaalsete oskuste õppimist ei hakanud
ta enam j