ja kuuluvusvajadus, seejärel tunnustusvajadus ja kõige lõpuks eneseteostusvajadus. Inimesed on siis
kõige õnnelikumad, kui need vajadused on täidetud. Kuid siin kirjeldatud ülitsivilisatsioonis need
vajadused ei eksisteeri kohe üldse. Neid ei ole enam siis vaja.
Morphusolendid ( näiteks Maal elavad inimesed ) sõltuvad täielikult just tehnoloogilistest vahenditest nagu näiteks autodest, arvutitest, mobiilsidest jne. Kuid sellised tehnilised “abivahendid”
tegelikult ainult korvavad meie puudusi, mis on tingitud bioloogilistest ja psühholoogilistest
piirangutest. Näiteks inimene ei suuda füüsiliselt joosta ( levida ruumis ) kiirusega 200 km/h. Just
sellise “inimliku puuduse” korvab ära meie tehnoloogia saavutused – näiteks autod, lennukid,
laevad jne. Kui aga inimene ei sõltu enam oma kehalistest piirangutest, eksisteerib ainult elektromagnetväljana, siis esineb inimesel vastava välja omadused. Sellisel juhul ei ole enam vaja ei
autosid ega ka sidevahendeid, sest tema võimalused on nüüd suuremad kui seda muidu füüsiline
keha võimaldaks. Selline amorphusolend ei sõltuks peaaegu üldse tehnoloogilisest maailmast. See
tähendab seda, et ollakse sõltumatu “materiaalsetest piirangutest”. Just selles seisnebki ülitsivilisatsiooniteooria PÕHIMÕTE. Kuid ulmefilmides ja ulmeromaanides on kujutatud tuleviku maailmasid nõnda, et need on “ülitehnologiseeritud”, mille korral eksisteeriksid kõikjal näiteks mikrokiibid
ja hõljuklaevad. Tõeline kõrgelt arenenud tsivilisatsioon aga neid “vidinaid” enam ei vaja.
Morphusolendid ( näiteks Maal elavad inimesed ) sõltuvad samuti ka Maal elavast elusloodusest,
millega tuleb inimestel “planeeti jagada”. Elus püsimiseks saab inimene oma energia keemiliselt,
see tähendab toidu ja vee k