must-valget nägemust ei peaks siiski religiooni käsitlema, et mis on õige ja mis on väär. On pigem
selline ähmane piir nende kahe poole vahel.
Kuna religioon on loodud kõrgema tsivilisatsiooni poolt kui inimkond, siis on vaieldav, kas selle
religiooni mõnesid tahke saab „rakendada“ madalama arenguga tsivilisatsiooni peal. Just vaimuga
seonduvaid väärtusi, näiteks ligimese armastus. Maavälises ülitsivilisatsioonis on võimalik selline
nähtus nagu ligimese armastus, kuid kas ka madalama arenguga tsivilisatsioonides on samuti see
võimalik? Reaalne elu seda paraku ei näita. Vähemalt mõned Jeesuse õpetused ilmselt inimtsivilisatsioonile ei ole „rakendatavad“, sest need on ainuomased ainult ülitsivilisatsioonile, mitte sellest
algelisemale tsivilisatsioonile nagu seda on näiteks inimkond. Ilmselt on selline asjaolu siiski vaieldav. On võimalik, et tulnukad kohandasid meile enda loodud elufilosoofiat vastavalt meie arusaamis võimalustele.
Hoolimata tänapäeva teaduse kiirest arengust ja väga paljudest ateistidest, mõjutab usk ikka veel
väga paljude inimeste elusid. Kui paranormaalseid nähtusi või religioosseid imesid üldse ei eksisteeriks maailmas, siis ilmselt ei oleks ka usku. Näiteks kui inimesed usuksid veendumusega elu jätkumisse pärast indiviidi surma, siis on vaja, et hinged või surnud elavatele ennast vahel ilmutaksid.
See süvendab – veenab – usku nendesse. Näiteks, et kui uskuda inglite olemasolusse, peavad nad
vahel inimestele ennast ilmutama. Usk on eelkõige veendumus. Usk on ka väga hea „vahend“ inimeste käitumisnormide „juhtimiseks“ või parandamiseks. Ilmselt on religiooni olemasolu võimalik
ainult madalama arengutasemega tsivilisatsioonis, kus teadus pole veel väga arenenud. Teaduse
puudumine võimaldab ühiskonnas usu laia levikut, kuid teaduse areng omakorda pärsib seda. Tsivilisatsiooni usuline kalduvus määrab ära tema arengutase. Inimtsivilisatsioon