Videomängude mängimine parandab ka inimese tähelepanu võimet teravamaks. Inimeste
agressiivsus ei piirdu ainult arvutimängudega. Näiteks on palju uuritud koolivägivalla juhtumeid.
On tõestatud asjaolu, et laps ( või nooruk ) tunneb mõnuaistingut ajus, kui toimub teiste vastu
suunatud kiuslik tegevus. Koolivägivalla juhtumid on vahel kohati väga võikad ja julmad. Kooli
keskkonnas tuleb inimestel sageli esile loomakarja tunnuseid, mille üheks heaks näiteks on selline
olukord, mida nimetatakse „kambavaimuks“. Nii ka noorukid seda kõnepruuki kasutavad.
Tegelikult on need aga loomakarja instinktide avaldumisvormid. Need tulevad hästi esile just noorte
inimeste gruppides. Noored inimesed on enamasti agressiivsemad kui vanemad täisealised
inimesed. Seda just eriti murdeeas noorukid. Mõnedel inimestel võib agressiivsus esineda hoopis
hilisemas elueas või kogu eluea vältel. Koolivägivald ei ole tegelikult uuema aja nähtus nagu sageli
seda arvatakse. See on olnud ajast, mil koolid üldse tekkisid. Lihtsalt viimasel ajal pööratakse
sellele „nähtusele“ suuremat tähelepanu kui seda varem tehti. Neid juhtumeid on hakatud alles
viimasel ajal tõsisemalt uurima. Enamasti tõdetakse, et psühholoogiline vaen on koolivägivalla
puhul inimesele isegi kahjulikum kui füüsiline raev. Inimesed on vahel üsna agressiivse loomuga (
või selle kalduvusega ) mõistusega olendid ja seda nii kõnepruugis kui ka füüsilises tegevuses. Kui
see nii ei oleks, siis me ei kuuleks midagi „päevauudistest“ koolivägivalla juhtumitest, inimröövidest, terroriaktidest jne.
Meeldimise, kiindumise, kire, seksuaalse huvi, armumise ja armastuse vahel on palju seda, mis
kattuvad ja seostuvad. Kuid need kõik on siiski erinevad tunded. Meeldimine on inimese
teadvustatud ja mõistuslik hinnang kellegi teise inimese kohta. Näiteks paljud asjad võivad
inimesele meeldida. Kuid see ei ole valiv ega tunne, mis eristab ühte teisest. Kiindumust sageli ei
peeta armastuseks. Seda peetakse ühtekuuluvusvajaduseks, mis on ajas püsiv ja muutub kergesti
harjumuseks. Armumise taga peituvad aga bioloogilised protsessid. Sageli on täheldatud seda, et
inimese mõistus ei hooma armumist. Kuid see on valiv tunne ( näiteks inimesed sageli tunnevad, et
ainult see inimene on õige ). Armastus on armumine, seksuaalne kirg ja sõprus korraga. Seega
armastus on eelmised tunded kõik kokku. Kuid reaalses inimsuhete elus omab seks isegi suuremat
rolli kui armastus. Enamasti armutakse seksi pärast, mitte aga armastuse pärast. Armastus võib
suhtes kergesti osutuda alles teisejärguliseks. Seda eriti just noorema põlvkonna seas. Kas see on
normaalne? Paljud paarid on koos seksi pärast, mitte aga armastuse pärast. Nad võib olla ise seda
endale ei teadvustagi. Kuid selline sotsiaalne vorm on tegelikult samuti loomaliku päritoluga, s.t.
loomadele omane. Seks on üsna normaalne inimfüsioloogia avaldumisvorm. Kõik mehed soovivad
endale ilusat naist ja kõik naised soovivad endale nägusat meest. Inimese „sisemine ilu“ jääb
vähemalt alguses paljudel juhtudel tahtmatuks või lihtsalt teisejärguliseks. Kas selline asi on ikkagi
„mõistlik“? See on ju omane loomadele, mitte aga ei peaks olema haritud ja intellektuaalsetele
olenditele. Seksuaalsus on küll ilmselt väga vajalik inimese sigimisvõime korral, kuid sellega
kaasnev käitumine on selgelt loomaliku tendentsiga. Religioonis öeldakse selle kohta, et
„eelistatakse liha vaimule“. Inimeste iha kauni välimuse järele annab tegelikult mõista inimese
materiaalset külge. Ilusa ja tugeva kehaehitusega mees omab naise ees ( vähemalt alateadlikult )
väga hea genotüübiga isendit, kellel on „head“ geenid, mida siis edasi pärandada järgmistele
generatsioonidele. Head genofondi võib tähendada ka isendi head elukvali- teeti. Kuid seksuaalsus
on seotud isendi sigimisega. See on nagu „külgetõmbe mõõt“, mis on samuti päritud loomariigist.
Koolis on ilusa poisi ümber alati tüdrukuid „nagu kärbseid“ või vastupidi. Seda veel eriti, kui
tegemist on piltilusa inimesega. Kuid miks aga nö. „inetu“ välimusega noormees ei saa peaaegu
kunagi „omada“ sama palju tüdrukuid kui näguse noormehe korral, hoolimata sellest, et ta võib
osutuda niisamuti targaks ja andekaks?
Inimesed võivad vahel olla „emotsionaalselt pisut tasakaalutud“. Vahel osutuvad inimese
tundepuhangud isegi teistele surmavateks. Paljudel inimestel on raske oma tundeid „vaos hoida“.
Peaaegu võimatu on käituda nii, et emotsioone ei olekski. Kuid tundepuhangud on inimestel sageli
ägedad ja kontrollimatud. Emotsioone on enamasti raske juhtida. Ka selliseid juhtusid on olemas,
mille korral on inimene ägeda tundepuhangu hoos kellegi teise inimese elu võtnud. See ei esine
ainult afekti seisundi ajel nagu psühholoogid seda arvavad. Ne