ajas pidev. Seega võib seda piltlikult mõista ka nii, et teadvusetus ( teadvuse mitteesinemine ) tekib
väljaspool aega ja ruumi. Teada on fakt, et teadvus esineb ainult aju üldise aktiivsuse korral, kuid
teadvusetus esineb nii aju aktiivsuse kui ka mitteaktiivsuse korral.
2.5 Teadvuse ja ajusüsteemide interaktsioon
Aju on väga keeruline süsteem. Ja selles süsteemis tekib teadvus. Aju süsteemis esineb
mehhanism, mis kujundab välja teadvuse. Kõik teised süsteemid või mehhanismid ajus suudavad
mõjutada teadvuse mehhanismi. Üsna sageli mõjutavad teised ajus olevad süsteemid ja
mehhanismid teadvuse mehhanismi. See tähendab seda, et ajus eksisteerib eraldiseisev ( omaette
olev ) teadvuse mehhanism, mida siis teised mehhanismid ajus erineval viisil mõjutavad. Näiteks
prefrontaalses korteksis toimuvad muutused ( näiteks transkraniaalne magnetstimulatsioon ehk
TMS ) mõjutab visuaalset teadvuselamust. Teadvuselamust saavad mõjutada paljud aju
töötlusprotsessid nagu näiteks metakognitiivsed ajuprotsessid. Näiteks visuaalses korteksis võnkuv
aktiivsus, mis eelneb eesmärkobjektile, võib ära määrata selle, et kas stiimul teadvustub või mitte.
See tähendab seda, et stiimulid vahel teadvustuvad, vahel aga mitte. Järgnevalt hakkamegi uurima
seda, et kuidas erinevad ajupiirkonnad ja füüsikalised/keemilised protsessid on seotud teadvusega (
s.t. kuidas need mõjutavad ajus eksisteerivat teadvust ). Kuid peame seejuures arvestama seda, et
mitte ükski nendest seostest ei anna meile teada teadvuse olemusest, selle tekkimisest ajus ja ka
seda, et kus teadvus ajus tegelikult täpselt asub.
Näiteks üldiselt on arvatud seda, et teadvustamiseks on vajalik just prefrontaalne korteks.
Sellepärast, et sellise ajupiirkonna kahjustamise korral võtab inimesel rohkem ajakulu
eesmärkobjekti ja maskeeriva stiimuli vahel, et teadvustada eesmärkobjekti samasuguselt nagu ilma
nimetatud ajupiirkonna kahjustumise korral. See tähendab ka seda, et kui kahjustub inimese
prefrontaalne korteks, siis toimuvad muutused teadvustamises. Kuid sellest hoolimata ei saa
prefrontaalne korteks olla teadvuse jaoks tarvilik, sest aju prefrontaalse korteksi töö on unenägude
ajal üsna pidurtatud. Väikeaju ja basaalganglionite blokeerimise korral ei juhtu isiku teadvusega
midagi. Järelikult pole need teadvuse jaoks vajalikud. Kiirusagaras esinevad protsessid toimuvad
enamasti teadvusväliselt. Seevastu oimusagaras ( temporaalsagaras ) toimuvad protsessid on
teadvusega palju rohkem seotud. Väga paljud uurimused on näidanud, et teadvus tekib
talamokortikaalses süsteemis. See on süsteem ajus, mis hõlmab suuraju koort ehk korteksit ja
vaheaju tuumasid ehk talamust. Talis Bachmanni teooria väidab, et kui kortikaalse omaduste
sõlmimise aktiivsus ei ole seotud mittespetsiifilise talamokortikaalse süsteemiga, siis toimub see
teadvusväliselt. Selles süsteemis tekkivad aktiivsused levivad üle kogu aju. Väikeajus tekkivad
aktiivsused jäävad aga lokaalseks. Need ei levi üle terve aju. Üldised uuringud on näidanud seda, et
teadvusseisundi korral püsib aktiivsus kauem ja see levib üle terve aju. Kuid näiteks üldnarkoosi
ajal on tekkivad aktiivsused lokaalsemad ja kestavad vähem aega kui teadvusseisundi korral. Kõik
see tähendab seda, et teadvusseisundi ajal esineb ajus globaalselt koordineeritud aktiivsus. See
võimaldab muidugi sõlmida erinevaid lokaalseid ajuaktiivsusi. Teadvustatud kogemus on ju
enamasti ühtne. Teadvuse kadudes aga väheneb talamuses ja korteksis aktiivsus – s.t. esinevad
madalad sagedused. Talamus ja korteks on omavahel seotud. Näiteks sensoorne info jõuab läbi
talamuse korteksisse. Kuid on täheldatud rohkem ühendusi hoopis korteksist talamusse. Talamuses
eksisteerivad palju tuumasid, mis on ühenduses korteksi piirkondadega. Talamuse tuumad ka
moduleerivad aktiivsusi korteksi piirkondades. Uurimused on näidanud, et inimese magama
jäämisel „uinub“ enne talamus ja siis korteks. Arvatakse, et hilisem korteksi aktiveerumine loob
inimesel sensoorsed kogemused. Seega talamus vastutab inimese magamajäämise üle. Näiteks
2007. aastal suutis Nicholas Schiff ja tema töörühm patsien