De Broglie idee järgi on elektroni või mõne teise osakese liikumine seotud lainega, mille pikkus on
ja sagedus on
De Broglie selline oletus on nüüd tuntud kui De Broglie hüpoteesina, mis on leidnud katseliselt
kinnitust. Ülal välja toodud valemites on h jagatud 2 π . Antud juhul käsitletakse osakest, millel
on lainelised omadused, mitte vastupidi – lainet, millel on korpuskulaarsed ( osakeste ) omadused.
Oxfordi Ülikooli füüsik Ian Walmsley testis De Broglie kuulsat hüpoteesi eksperimentaalse katsega.
Nimelt ta tulistas kaamera poole valguse osakesi mööda pimedat toru ja seda siis üks haaval.
Eksperimendi teostus oli üldiselt lihtne. Valgust registreeriv kaamera võttis vastu eemal oleva
elektripirni valguse osakesed. Kuid kaamera ja elektripirni vahel ( umbes keskel ) asus kahe piluga
klaasitükk. Nendest piludest pidid footonid ( valguse osakesed ) läbi minema, et jõuda kaamera
poole. Kogu katse alguses lastakse üksikud footonid läbi ühe pilu. Ühe footoni saabumist tähendas
ühte punkti ekraanil. Ekraanil registreeriti footoni kohale jõudmist. Suur osa footonitest sattus
ekraani tsentri ümbrusesse. Nende jaotus on ekraanil enam-vähem ühtlane. Kuid pärast seda korrati
seda katset nüüd hoopis kahe avatud piluga. Iga üksik footon pidi sellisel korral läbima neist kahest
avatud piludest ainult ühe ja tulemus jääb eelmise katsega võrreldes samaks. Kahe avatud pilu
korral peaks tulemus olema mõlema mustri summa. Kuid ekraanilt paistis hoopis footonite
interferentsimuster. See lubab oletada seda, et footon läbib korraga mõlemat pilu. See tähendab
seda, et footon läbib kahte avatud pilu ühel ja samal ajal. Footon asub korraga nii kahes kohas kui
ka kahes ajas. Antud katse tõestab seda, et üksik footon on võimeline eksisteerima korraga kahes
kohas ehk osakesed võivad olla delokaliseeritud. Footon eksisteerib korraga ka kahes erinevas ajas.
See lubab järeldada seda, et osakese aeg ja ruum on delokaliseeritud ja fragmenteeritud. Kuid
sellised osakese omadused on kooskõlas ideega, et osakesed teleportreeruvad ruumis ja ajas. Sellest
tulenevadki osakeste lainelised omadused nagu näiteks difraktsioon ja inteferents. Näiteks
arvutatakse välja tõenäosused iga võimaliku ruumipunkti ja ajahetke kohta, kuhu osake (
teleportreerumisel ) jõuda võib. Kõik need tõenäosused on nullist erinevad, kuid kõik need
tõenäosused kokku annavad väärtuseks 1-he. Võtame näiteks tuntud pilu katse. Osakese
tõenäosusjaotust ajas ja ruumis mõjutabki see pilu, millest osake läbi läheb. See tõenäosusjaotus
ajas ja ruumis on nagu vee laine. Tegemist on osakese tõenäosuslainega, mis levib ajas ja ruumis.
See, mis juhtub vee lainega pilu läbimisel, juhtub sama ka osakese tõenäosuslainega, mis läbib
samuti pilu. Tulemuseks on osakese laineline käitumine. Nä iteks elektronil esineb difraktsiooni
nähtus, kui elektron läbib pilu. Just pilu laiuse ∆y täpsusega on määratud difrageeruva elektroni ykoordinaat. Esimese difraktsioonimiinimumi järgi on hinnatav ∆py :
∆py = p sinθ.
Kuid optikast on ju teada seda, et
Seega:
sin θ = λ / ∆y
ehk
∆y = λ / sinθ.
∆py∆y = py sinθ ( λ / sinθ ) = py ( h / py ) = h.
87