ja tehes mõningaid teisendusi, saame aga järgmise kuju:
Saadud avaldis on Foki gravitatsioonivälja põhivorm. Väli peab aga olema siis tsentraalsümmeetriline, mis ajas ei muutu. Selline on vorm harmoonilistes koordinaatides. (Silde 1974, 165-169)
Viimane avaldis näitab meile sisuliselt seda, et mida lähemale aegruumi augu tsentrile, seda
aeglasemalt „liigub“ aeg ja keha „pikkus“ lüheneb. Matemaatiliselt on need aga esitatavad veelgi
lihtsamalt järgmiselt:
R on Schwarschildi raadius, mis on avaldatav järgmisel kujul:
See raadius näitabki aegruumi augu suurust. Aegruumi auku ja aegruumi tunnelit kirjeldavad
meetrikad on omavahel sarnased. See viitab sellele, et aegruumi tunnelit kirjeldavat meetrikat
tuletatakse välja aegruumi auku kirjeldavatest meetrikatest. Näiteks meetrika, mis kirjeldab staatilist
ussiauku ja millest saab minna läbi, on järgmine
kus aeg
radiaalkoordinaat
nurgamuutujad
ja
Kujufunktsioon b(r) ja punanihke funktsioon Φ(r) määravad ära lahendi, mis on sfääriliselt
sümmeetriline. See lahend ühendab omavahel kaks tasast aegruumi piirkonda. Ussiaugu kurgust
näitab l radiaalset omakaugust. l on esimeses ühendatud aegruumi piirkonnas positiivne ja teises
ühendatud aegruumi piirkonnas negatiivne. (Järv 1996, 5-6).
Ületada valguse kiirust vaakumis pole reaalselt võimalik, sest lõpmatut energiat pole kuskilt
võtta. Sama on tegelikult ka aegruumi auguga ( ehk aegruumi tunneliga ). Aegruumi auku pole
võimalik reaalselt liikuda, sest sarnaselt valguse kiirusega vaakumis aegleneb aeg ja keha pikkus
lüheneb aegruumi augule lähenemisel. Seetõttu lähenedes augule reisib keha ajas tulevikku ja augu
49