ajalisse dimensiooni. Just selline juht sarnaneb valgusolendi elektromagnetlaine ehk valguse
liikumisega. Kuna see võtab lõpmata kaua aega, siis seega valgusolendi paljude erinevate
elektromagnetlainete omavaheline konfiguratsioon ( ehk teadvus ) jääb samuti igaveseks ajaks
kestma. See aga tähendab valgusolendi lõpmatut eluiga.
Kvantmehaanikast on teada fakt, et mikroosakesel on teatud tõenäosus läbida potentsiaalbarjääri.
Ajas rändamise teooria tõlgendab seda osakese ruumis teleportreerumisena, mida võimaldab
hyperruumis „liikumine“ ( kus ei eksisteeri aega ega ruumi ). Kehast väljunud inimese
elektromagnetlaine liigub „ruumist“ ( kus kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lõpmata väike )
ruumi ( mida me igapäevaselt kogeme ) ehk hyperruumist tavaruumi, mis sarnaneb lõpmata
kõverdunud aegruumist ehk aegruumi august välja pääsemisega. Järelikult selliste
elektromagnetlainetena eksisteeriv inimene ( ehk siis valgusolend ) eksisteerib hyperruumis ja seega
„liikudes“ hyperruumis suudab valgusolend läbida meie igapäevaselt kogetavas ruumis
eksisteerivaid füüsilisi kehasid nagu seda oli osakeste korral.
Väga paljude SLK-de korral nähakse mingisuguseid tunneleid. Need on kahtlemata just
aegruumi tunnelid, mille abil on võimalik ületada väga lühikese ajaga väga suuri vahemaid ruumis
või rännata ajas. Kuid kuidas valgusolendid neid tunneleid tekitavad, polegi täpselt teada. Kui
valgusolendid suudavad luua aegruumi tunneleid, siis on täiesti võimalik ka see, et nad suudavad
mõjutada gravitatsiooni ( ehk aegruumi kõverust ) nii, et füüsilised kehad ( nagu näiteks laud, tool,
voodi jne ) hakkavad ilma näilise põhjuseta liikuma. Seda esineb näiteks kuulsates poltergeisti
juhtumites. Aegruumi kõverusega kaasneb üldrelatiivsusteooria järgi jõud, mis Newtoni II seaduse
järgi mõjutab kehasid nii, et need hakkavad kiirendusega liikuma.
Inimese elektrilisest närvisüsteemist eraldunud kogu elektromagnetväli eksisteerib „väljaspool
aegruumi“ ehk sellises „aja ja ruumi dimensioonis“, kus Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria keeles
on aegruum kõverdunud lõpmatuseni või erirelatiivsusteooria keeles on kehade pikkused lühenenud
lõpmatuseni ja aeg aeglenenud samuti lõpmatuseni. Selline eksisteerimine põhjustab tajuda ajatust
ja ruumitust ehkki selle välja enda liikumine aegruumis toimub sarnaselt nii nagu iga teise
füüsikalise keha korral. Kehast väljunud inimesed on seda ka tegelikult kogenud. Selge on see, et
selline eksisteerimine küll põhjustab ajatu ja ruumitu tajumist ( mitte sureva aju parema oimusagara
verevarustuse kadumine nagu teadlased on seda seni spekuleerinud ), kuid kuidas see täpselt
tajusüsteemides avaldub pole veel teada.
Kokkuvõtteks
Inimene on võimeline eksisteerima ka ilma füüsilise kehata. Ajus olevad neuronipopulatsioonide
aktiivsuste võnkumised muutuvad inimese ajusurma korral elektromagnetlaineteks, mis eralduvad
aju ruumist. Elektromagnetväljal baseeruvad teadvus ja psüühika ei sõltu enam närvitegevuse
arengust. Inimese „kehast väljumise füüsikateooria“ põhineb järgmisel kahel väga tugeval
printsiibil:
1. SLK-d näitavad, et inimene on võimeline eksisteerima ilma bioloogilise kehata. See
tähendab seda, et teadvus ja psüühika, mida ajus loovad oma laenglemistega tuhanded
neuronid, eksisteerib materiaalselt elektromagnetväljana. Inimese ( kliinilise ja/või
bioloogilise ) surma ajal eralduvad inimese närvisüsteemist füüsikalised väljad.
2. Väljade eraldumist inimese närvisüsteemist võimaldab ajas rändamise füüsika. See tähendab
seda, et kehast väljumine on inimese ajas rändamise üks erijuhte. Sellisel erijuhul ei rända
ajas mitte inimene ise, vaid inimese sees ( ehk närvisüsteemis, kus eksisteerib
elektrilaengute polarisatsioon ) olevad väljad ehk ajas rändab seisumassita väli ( footonid ),
mitte seisumassiga keha ( ehk inimene ).
Kõik teised aspektid, mis on seotud inimese kehast väljumisega, tulenevad nendest samadest
94