Kehast väljumine kui „aegruumist väljumine“
Ajas rändamise teoorias käsitlesime seda, et kuidas inimene rändab füüsiliselt ajas. Sellisel juhul
rändab ajas füüsikaline keha ( ehk inimene ), mis omab vastavalt relatiivsusteooriale seisumassi.
Kuid SLK-de korral rändab ajas füüsikalise keha asemel hoopis füüsikaline väli ( inimese
närvisüsteemis eksisteeriv elektriväli ehk footonid ), mis ei oma seisumassi ( footonitel ju puudub
seisumass ). Kuid see, mis ei oma seisumassi, mõistame kiirgusena ( elektromagnetlainena ). See
liigub „vaakumis“ kiirusega c ja ei saa olla ruumis reaalselt paigal. See kõik tähendab seda, et
elektriväli eraldub inimese närvisüsteemist ( täpsemalt neuronite laengutest ) elektromagnetlainena (
footonite voona ), sest see hakkab ajas rändama, mida me inimese korral käsitlesime ajas rändamise
teoorias. Keha seisumass on skalaar, kuid tavaline mass on vektor. Kui inimene ( kes omab
seisumassi ) rändab ajas, siis selleks ta üldiselt nö. „väljub tavalisest aegruumist“ ( ehk satub
sellisesse piirkonda aegruumis, kus aegruum on Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi
kõverdunud lõpmatuseni ) ja tuleb tagasi aegruumi, millisena me seda igapäevaselt tunneme. Kogu
see protsess võtab aega ainult 0 sekundit ehk toimub ajateleportatsioon. Inimese kehast väljumise
korral eraldub inimese elektrilisest närvisüsteemist elektriväli ( mis ei oma seisumassi )
elektromagnetlaineteks „väljapoole aegruumi“, kuid „sealt“ tagasi meie tavalisse aegruumi enam ei
ilmu ehkki on teadmata põhjustel võimeline füüsiliselt kontakteeruma meie tavalises aegruumis
eksisteerivate füüsikaliste kehadega. Seetõttu ei saa „vaimude“ ( „kummituste“ ) ega ka kehast
väljunud inimese olemasolu näiteks haigla palatis eksperimentaalselt tõestada ega uurida, sest nad
eksisteerivad nö. „väljaspool aegruumi“. Kõik, mis eksisteerib „väljaspool aegruumi“, ei ole
füüsikaliselt võimalik eksperimentaalselt tuvastada ega uurida nagu näiteks valgust ( informatsiooni
), mis püüab sellise taevakeha nagu musta augu tsentrist välja pääseda või neutriinod ( kuid mitte
täielikult ), mis võivad vabalt läbi tungida isegi tervest planeedist.
Ainus võimalus inimese kehast väljumist kontrollida on see, et patsient näeb enda elustamiskatseid pealt, kui ta on parajasti kliinilises surmas. Juhtumite selline joon on ajas korduv. Ja seetõttu
on seda võimalik ka kontrollida. Maailmas elustatakse inimesi kliinilisest surmast iga päev ja
nendelt inimestelt saadud tunnistused sisaldavad antud iseloomujoont. See tähendab seda, et kui
inimene on sattunud pärast mõnda rasket haigust või ränka õnnetust kliinilisse surma, siis pärast
tema taastumist ( pärast tema elustamist ) on võimalik saada tunnistusi tema kogemustest, mis
toimusid tema kliinilise surma ajal. Seda võivad kinnitada ka elustamiskatsete juures viibivad
isikud. Ja enamasti need juhtumid sisaldavad antud iseloomujoont.
Võib eeldada, et üks kord tekkinud elektromagnetlaine ei kao kuhugi, vaid see igavesti eemaldub
allikast valguse kiirusega ( va