surmalähedaste kogemustega patsiendid suunanud psühhoanalüütikute jutule või koguni
vaimuhaiglasse.
Kas surmalähedased kogemused on tõepoolest siis põhjustatud vaimuhaigusest? Selleks aga
vaatame järgmiselt skisofreeniasümptomeid, mis mõnede meditsiiniprofessorite arvates on need
olemas surmalähedastes kogemustes.
Nägemishallutsinatsioonide korral näevad inimesed objekte ja nähtusi, mida reaalselt tegelikult
ei eksisteeri. Kuulmishallutsinatsioonid seisnevad reaalselt mitte eksisteerivate helide kuulmisele.
See on analoogiline nägemishallutsinatsioonidega. Pettekujutluse korral on inimene absoluutselt
veendunud selles, et ta on näiteks Jumal või Picasso. Skisofreenikud kannatavad ka mõtete seoste
kadumise all. Neil on raskusi oma mõtete seostamisega – nad hüppavad teiste inimestega suheldes
seosetult ühelt teemalt teisele.
Skisofreenikutele teevad suurt piina see, et mida nad näevad või kuulevad või mida nad ei suuda
teistele edasi jutustada. Sellised asjaolud muudavad haiguse ilmingu veelgi raskemaks ja paljud
neist langevad sügavasse masendusse ehk depressiooni. Osa inimesi ei saa iseendaga hakkama ja
seepärast pannaksegi nad hooldekodusesse. Kuid inimesed, kellel on olnud surmalähedasi
kogemusi, on vastupidiselt nendele hoiakud ja ühiskondlik aktiivsus paranenud. Sellises seisundis
on paljud inimesed näinud valgusolendeid, kuid mitte keegi ei ole ennast samastanud näiteks
Jumalaga või Aleksander Suurega. Skisofreenilised nägemused on seosetud ja ilmuvad korduvalt,
siis vastupidiselt nendele nähtustele on surmalähedased kogemused alati seostatud ja esinevad
inimese kogu eluaja jooksul väga vähe kordi.
Meditsiiniprofessorid on käsitlenud surmalähedasi kogemusi ka kui deliiriumi – väga tugevat
keemilise tasakaalu puudumist, mis on üldjuhul taanduv ja ei põhjusta püsivat ajukahjustust. Väga
paljud surmalähedased kogemused esinevadki just siis kui aju ei saa hapnikku ja seega võib aju
sellele reageerida vägagi iseäralikult. Kuid on ju teada seda, et deliiriumis olevatel inimestel tekitab
selline seisund aga hoopis segadust ja seetõttu on inimese ümbrusetaju häiritud. Deliiriumis olevatel
inimestel tekivad väga sageli negatiivsed hallutsinatsioonid, mis on sellega seotud kas siis loomad
või putukad. Sellises seisus olevatel inimestel on mõtted tavaliselt seosetud ja esinevad
keskendumisraskused. Kui aga deliiriumiperiood lõpeb, ei mäleta inimene enamasti selle üksikasju
või mäletab seda väga uduselt.
Kuid mitte ükski nendest iseloomujoontes ei esine surmalähedaste kogemuste korral. Mitte ükski
inimene, kes on olnud deliiriumis, ei ole andnud sellele sügavat tähendust või omistanud suurt
hingelist mõju edasiseks eluks. Deliiriumi kogemustes ei ole ühtegi surmalähedaste kogemuste
iseäralikke näht R