uuringuid korraldanud peale Harti ja Osise ka Charles T. Tart, kuid Inglismaal on neid nähtusi
uurinud Oxfordi uurijad Crokal ja Celia Green.
Suurel hulgal „subjektiivseid“ inimese kehast eraldumise kogemusi ja ka bilokatsiooniilmingute
andmeid, mis on kõrvaltvaatajate poolt kinnitatud, on aegade jooksul kogunud uurijad nagu näiteks
inglased Myers ja Gurney, sakslane du Prel, itaallane Bozzano, prantslased Durville ja Lancelin.
Inimestega, kellel esinevad bilokatsioonivõimed, on mõlemal juhul sooritatud väga häid laborieksperimente. Näiteks kui inimesest eraldub „tihenenud astraalkeha“, on ta ikkagi võimeline näiteks
lauale koputama ja liigutama tooli, lauda või ust. Nii on selgunud Durville´i eksperimentidest.
Kindlaks on tehtud seegi, et „hingekuju“ kaalub 30 grammi, kui see peaks kaalul seisma. Durville
avaldas 1909. aastal raamatu „Le fantóme des vivants“, kus ta oma katseid siis kirjeldab. Inimese
„astraalkujult“ on õnnestunud võtta isegi sõrmejälgi. See õnnestus Lancelinil ja 1913. aastal avaldas
ta ka raamatu „Méthode de dédoublement personnel“, kus ta oma katseid kirjeldab.
Aegade jooksul tehtud inimese kehast väljumise uuringutest on täheldatud seda, et kehast
väljumise korral inimese tajud ja tunded kahekordistuvad. Kehast väljumist nimetatakse
„rahvapäraselt“ just astraalrännakuks või astraalprojektsioonik 2