teaduse vormidest, millel ei ole füüsika teaduse meetodit. Kuid ka sõltumatuse probleem on füüsika
seaduste ehtsusega seotud. Lakatos püüdis oma teaduslikku meetodit vormida sõltumatuks
teaduskäsitluseks. Ta oligi sõltumatu ehk objektivist. Teooria on tema arvates ainult siis objektiivne,
kui teooria teaduslik väärtus ei sõltu teda loovast või mõistvast isikust.
Kuid ka Lakatosi on teravalt kritiseeritud. Näiteks Chalmersi arvates ei suuda selline metodoloogia teaduse muutusi seletada. Näiteks see ei suuda ära seletada ajaloos esineda võivaid kokkulangevusi. Teadlaste valikuid ei tohiks mõjutada Lakatosi metodoloogia. Mitte ühegi katsega ei saa
kirjeldada teooriavahetusi. Teatud mõttes jätkas Lakatosi uurimisprogramm Popperi ratsionalismi ja
ta arendas seda teadusfilosoofia ajaloo baasil. Lakatos soovis sellist metodoloogiat muuta üldiseks
kasutuseks teaduses, kuid see ei õnnestunud.
Anarhistliku tunnetusteooria sõnastas 1975. aastal Austria teadusfilosoof Paul Feyerabend. Tema
arvates ei ole olnud ükski teadusmetodoloogia edukas, sest teadlastele antavad reeglid ei ole olnud
sobivad. Reegel muutub ebareaalseks siis, kui see suhtub liiga üheselt inimese annetesse ja olukordadesse. Ja reeglid muutuvad kahjulikuks siis, kui neid surutakse vastu tahtmist peale. See tähendab
seda, et metodoloogia reeglid ei tohi muutuda teadlastele ahistavaks, kuid kõik muu on lubatud. See
nende jaoks ei kehti, kes ei ole valmis teooriate tõesust kontrollima. Mõtlev inimene ei saa leppida
ainult usul baseeruval teadmisel. Temale on lubatud teaduses esinevaid teooriaid ümber lükata.
Feyerabend süüdistas universalismi lähtuvalt