2 Teadus
2.1 Teadusliku maailmavaate tekkimine
Inimesed on aegade jooksul püüdnud maailma ( loodust ) seletada läbi religioonide. See tähendab seda, et loodusjõude ja üsna sageli ka inimühiskonnanähtusi seletati just kõrgemate jõududega.
Absoluutselt kõik, mis maailmas aset leiab, on sellise vaatekoha järgi jumaliku tahte tulemus. Polüteistlike religioonide korral on maailmas toimuv just erinevate jumalate omavahelise vastasmängu
tulemus. Sellist arusaama maailma olemusest jagasid ka muistsed kreeklased. Kuid sellest hoolimata lõi Kreeka tsivilisatsioon esimest korda maailma ajaloos sellise maailmapildi, mis seletab maailma olemust ilma jumaliku tahet kaasamata. Asju püüti seletada nii, et põhjustajateks olid just looduslikud protsessid. Kuid jumaliku tahte olemasolu usuti kaljukindlalt ikkagi edasi. Kuid jumaliku
tahte tulemusi nähti pigem maailmakorralduse üldistes funktsioonides, mitte aga mingites konkreetsetes nähtustes või sündmustes. Enamiku muistsete kreeklaste arust ei kujundanud jumalad otseselt
looduse ega inimühiskonna igapäevast elu.
Filosoofia ehk „tarkusearmastus“ tähendas muistsete kreeklaste jaoks üldiste probleemide üle
juurdlemist. Seega filosoofiaga tegelevaid inimesi kutsuti filosoofideks. Filosoofia arenes välja
religioossest arutlusest, mis käsitles jumalate päritolu ja maailma tekkimise põhjusi. Filosoofid ehk
mõtlejad avaldasid nende teemade kohta mitmeid erinevaid arvamusi. Kuid nende inimeste
arvamusi peetakse juba filosoofiaks, sest nad ei pidanud maailmas asetleidvaid sündmusi enam
jumala tahte tulemuseks. Nad hakkasid uskuma seda, et maailm toimib mingisuguse üldise loodusliku põhimõtte järgi, mida on võimalik mõistusega mõista. Näiteks üks esimesi filosoofe, kes
niimoodi arvas, oli 6. sajandi esimesel poolel elanud Mileetose filosoof Thales. Vesi oli tema uskumuse järgi kõige aluseks. Ta uskus seda, et kogu maailm oli tekkinud veest ja ka kogu maailm ujus
vee peal. Thales olevat liikunud Idamaadel. Ta olevat osanud ennustada ka päikesevarjutust, sest ta
olevat hästi tundnud Egiptuse ja Mesopotaamia geomeetriat, matemaatikat ja astronoomiat. Seepärast peetaksegi just Thalest kreeka teaduse rajajaks. Thalese õpilane oli mees nimega Anaximandros. Tema üldistused olid isegi veel julgemad kui tema õpetajal Thalesel. Ta arvas, et maailm ei saa
toimida mingist ainest, mis looduses eksisteerib. Seepärast arvaski ta seda, et looduse alget ei saa
meeltega tajuda. Sellist piiritut ja tajumatut alget nimetas ta oma apeironi idees. Apeiron on
„miski“, mis on alati olemas olnud ja see ka alatiseks olema jääb. Kogu maailm on sellest tekkinud
ja ka kõik muutub taas selleks. Ta püüdis seletada maailma just abstraktse mõiste abil. Nii oli tema
esimene filosoof ajaloos, kes seda nii teinud on.
Temast järgnevad filosoofid püüdsid seletada üha enam maailma olemust. Nad soovisid mõista
seda, et kuidas on võimalik algainest tekkida kogu meile tuntav maailm. Mõtlejate tähelepanu oli
suunatud liiga palju just kujutlusvõimele ja mõtteloogikale, mitte aga looduse enda reaalsetele
aspektidele. Seetõttu olid nende ideed kui oletused. 5.-4. sajandil rajati atomistikakoolkond, mille
tuntuim filosoof oli Demokritos. Nende filosoofide ideed olid ilmselt kõige lähemal tänapäeva
teaduslikele teooriatele. Nemad arvasid maailma koosnevat tühjusest, milles liiguvad ja omavahel
põrkuvad jagamatud algosakesed. Neid osakesi nimetati aatomiteks, mis tuleb kreeka keelest
atomos, mis tähendab jagamatut. Need osakesed on koostiselt täpselt ühesugused, kuid nende
kujud, mõõt