enamasti see, mida erinevad autorid on piltlikult öelnud: „usun seda, mida ma oma silmaga näen“.
Kuna paranormaalsed nähtused on maavälise päritoluga, siis maaväline mõistus ise soovibki jääda
inimteaduse piiridest väljapoole, jääda ainult usulisele tasemele, mitte sattuda teaduslikuks
kättesaadavaks. Loodusnähtused seda aga teha ei suuda, sest neil ei esine mõistust.
Seda, et missugusel põhjusel need sellised paranormaalsed nähtused inimkultuuri ruumis üldse
eksisteerivad, seisneb selles, et rohkem süvendada inimeste usku üleloomuliku maailma
olemasolusse. Näiteks kui majad ei kummitaks ja surnute vaime ei nähtaks, siis inimesed ei usuks
surmajärgse elu olemasolusse ning meie religioonil oleks seega üks osa puudu. Need nähtused ongi
selleks, et inimeste uskumusi veenda ja juhtida. See on üks osa maavälise tsivilisatsiooni tegevusest
planeedil Maa. Kui inimesed ei näeks enda surmapiiril mitte midagi, mida tänapäeval teab ja tunneb
juba peaaegu iga meedik, siis ei usuta elu jätkumisse pärast inimese surma. Mõned autorid on
öelnud nii: „Vahel tuleb inimestele näidata ingleid, et nendesse uskuda“. Ja seega soovivad tulnukad
inimkonda usku pöörata.
Uskumuse tase on inimestel väga erinev. On inimesi, kes usuvad paranormaalsete nähtuste
olemaolusse, kuid on palju neidki, kes ei usu. On inimesi, kes küll ei usu paranähtuste olemaolusse,
kuid on avatud sellistest teemadest rääkima ja analüüsima. Neid on vahel võimalik ka selles osas
lihtsasti ümber veenda. On ka selliseid inimesi, kes pimesi usuvad või kes kohe üldse ei usu. Need
inimesed ei usu tavaliselt isegi siis, kui nad peaksid oma silmaga nägema näiteks lendavat UFO-t –
isegi sellisel juhul kahtleksid nad enda „terves mõistuses“. Seega on olemas sellised äärmuslikud
vormid nagu „pimeusk“ ja „pimeskeptism“. On olemas inimesi, kes hakkavad üsna kergelt uskuma
igasuguseid asju ja on neid, kes aga palju raskemalt. Kõik see tähendab seda, et uskumise tase on
inimestel väga individuaalselt varieeruv. Ilmselt sõltub see kõik inimeste haridusetasemest,
reaalsusetajust ja kultuuri-ruumist, kus inimene parajasti eksisteerib.
Oletame, et kui inimesed teaksid ( mitte usuks ) kui teaduslikku fakti näiteks surma järgsesse
ellu, siis suure tõnenäosusega hakkaksid inimesed üle kogu maailma massiliselt suitsiide sooritama.
Nad saaksid aru, et teispoolne elu on võrreldamatult parem kui maapealne elu. Riikide valitsused ei
suudaks sellisel juhul siis enam inimesi ohjeldada. See on ka üks põhjusi, et miks surmajärgse elu
võimalikkuse teadmine