malikkuses seisnebki peamine põhjus, et miks inimühiskonnas on niivõrd palju probleeme. Inimeste
maailm ( võrreldes tulnukate maailmaga ) on väga probleemne. Tänapäeva inimühiskonnas „valitseb“ ja „õitseb“ ärindus. Kogu selle asja juures on kõige hukatuslikum see, et seda peetakse „normaalseks“. Äritegevus on ju igapäevane ja kõik on selle kõrval harjunud elama. Inimesed ise
arvavad, et neil on mingisugused „vaimsed väärtused ja põhimõtted“, kuid enamasti see nii tegelikult ei ole. See kõik on illusioon. Inimühiskonnal on väga suured vaimuga seonduvad probleemid.
Mõeldakse ühtviisi, kuid käitutakse siiski teistviisi. Vaimsed põhimõtted ja väärtused on inimühiskonnas juba ammu „kaugele selja taha jäänud“. Kuid ühes asjas võib täiesti kindel olla. Mida
kaugemale inimesed eemalduvad vaimsetest põhimõtetest ( mis on näiteks kirjas Piiblis ), seda
suurem vapustus ootab inimkonda ees tulevikus, mil nad näevad elu mujal Universumis.
Kristlaste püharaamatus Piiblis on lugu Aadamast ja Eevast. See on lugu sellest, kuidas kogu
inimkond pattu langes. Paradiisiaias keelas Jumal Aadamal ja Eeval süüa puuvilju hea- ja kurjatundmise puult. Kuid kõikidelt teistelt puudelt võisid nad vilju maitsta. Eeva astus Jumala keelust üle ja
sõi keelatud puult keelatud vilju. Seda õhutas tagant kaval madu, kes pani Eeval Jumala sõnades
kahtlema. Selle loo mõistmise sisu seisneb aga selles, et MIKS keelas Jumal inimestel süüa vilju
hea- ja kurjatundmise puult? Nii uskumatu kui see aga ei tunduks ei taipa paljud inimesed selle
põhjust. Jumal teadis või vähemalt aimas, et inimesed ei tee vahet heal ja kurjal. Pealtnäha
absurdsel väitel on tegelikult vägagi reaalne tagapõhi. Seda näitab reaalne elu planeet Maal. Teada
on palju juhtumeid, mille korral ei tee inimene vahet heal ja halval. Vahel sooritatakse heade
tegudega palju halba ja ka vastupidi. Võtame näiteks ühe aktuaalse teema ühiskonnas – homoseksuaalsuse. Seksuaalvähemusi enamasti ei sallita ja neid kiusatakse taga. Nende korraldatud paraade
rünnatakse vahel isegi väga vägivaldselt. Vihkamine, sallimatus ja agressiivsus nende vastu on
enamasti väga laialt levinud. Seksuaalvähemustele on mõistetud isegi surma. Selline asjaolu
illustreerib väga hästi ülaltoodud väidet. Loomulikult ei paluta, et inimesed peaksid hakkama neid
lausa armastama ( kuigi see halba ei teeks ). Paljudele inimestele tundub homoseksuaalsus
rõvedusena ja jälgina. Kuid moraalne ja sotsiaalne kuritegu on see, kui neid sellepärast tapma või
taga kiusama hakatakse. Siis on tegemist ilmselge kuriteoaktiga. Kui aga selline seksuaalvähemus
osutub tõesti kliiniliselt haiguste klassi, siis kuidas on inimesed võimelised haiget inimest „ründama“? Kas siis Downi sündroomiga inimesi tuleb samuti tappa või taga kiusata nii nagu seksuaalvähemusi? Juba ammu on teada seda, et „teistsuguseid“ inimesi üldjuhul ühiskonnas ei sallita. Kuid
see on üks parimaid näiteid inimeste hea ja kurja tundmise olemusest. Paljud inimesed ei saa arugi,
et nad teevad sellise käitumisega hoopis kurja – kiusates neid taga või „neid kividega loopides“.
Religiooni üheks suurimaks õpetuseks o