kummastav. Näha iseenda sündimist on kahtlemata inimese elus üks võimsamaid kogemusi mida ta
iial on läbi elanud. Sündmus veenab inimest elu ja maailma olemasolu imelisuses. Eriti aga inimese
enda eksisteerimist selles Universumis. See on uskumatult tähendusrikas ja ka väga isiklik kogemus. Selline kogemus koosneb mõnesmõttes kahest aspektist. Nendeks on aja- ja reaalsustaju. Inimene on ju rännanud ajas tagasi, et näha reaalselt enda sündimist ning see sündmus on reaalsuse
mõistes hoopis teistsugusema tähendusega kui harilikult. Ta ju ise oma enda ihu silmadega näeb seda kuidas „mateeria loob ta“. Inimene tajub enda seost selle sündmusega. Tajutakse enda eksisteerimise imelisust ja ainukordsust. Kogeda midagi sellelaadset on ju täiesti uskumatult erakordne. Tavalisele inimesele on enamasti juba ainuüksi võõra inimese sündimine õõvastav. Mida rääkida siis
veel inimese enda sündimisest. Tegelikult on see äärmiselt imeline tunne. Sündmus tõestab elavalt
inimese enda olemasolu juhust Universumis. Näha, kuidas ta enda ema sünnitab ta ja kuidas ämmaemand beebi avasüli vastu võtab. Selline vaatepilt on kindlasti inimesele rabav ja silmiavav. Emotsioone pole sõnadega siin võimalik kirjeldada. Ennast kõrvalt vaadata pole samasugune tunne mis
vaadata ennast peeglist.
Joonis 8 Inimese loode inimese peopesal.
http://www.naistemaailm.ee/img/art/ca60b131dd95798.jpg
Enamasti pole inimestel mälestusi enda sündimisest. Missugune tunne aga oleks, kui need mälestused siiski eksisteeriksid? Inimese sünd siia maailma on ju kõige tähtsam sündmus tema elus.
Miks mitte seda siis mäletada? Mäletada või näha enda bioloogilist arengut seemnerakust kuni looteni ja emaüsast välja tulemiseni. Need tunded, mis inimest valdavad, pole muidugi siin kirjeldavad.
Näha iseennast nõndamoodi on muidugi kummastav. Näiteks näha iseennast kaheksa nädala vanusena. Reaalne aja rännak võimaldab inimesel seda kogemust üle elada. Rändamine aega ja kohta,
kus inimene sündis. Reaalsed ajarännud teevad sellised kogemused võimalikuks. Kuidas aga inimene selliseid elamusi tajub on muidugi omaette teema.
On veel üks põnev nüans sellise nähtuse kõrval. Inimese tajumine iseenda sündimisest – seemnerakust kuni lootearenguni ja siis emaüsast lahkumisest ehk sünnitusest. See ei ole võimatu. Selline
kogemus on üks kõige tähelepanuväärsemaid sünniga seotud tajuaistinguid Maailmatajus. Inimene
tunnetab ise kuidas „mateeria loob teda“. Kuidas inimene on kujunenud läbi bioevolutsiooni. See on
imeline tunne. Tunne sündimisest eksisteerima. Seda täiesti reaalselt. Tegemist ei ole illusiooniga,
vaid on eheda kogemusega, mille sarnast ei ole inimesel mitte kunagi varem kokku puudet olnud.
Tajuda iseenda sündimist protsessi algusest kuni lõpuni. See on küll reaalne ajarännak, kuid eelkõige just vaimne ajarännak. Kogeda kõiki loote arengu faase – näiteks olla seal väiksena märjas ja pimedas ema üsas.
40