Peaaegu viiendiku sekundi jooksul kujuneb inimesel armumistunne. Armumistunne sarnaneb
kokaiinikaifile. Kui õige inimene ilmub vaatevälja, siis ainult mõnede millisekundite jooksul upub
inimese aju selliste keemiliste ainetega, mis tekitavad eufooriat. See aga tõestab armumist, mis tekib
esimesest silmapilgust. Esimese armumistunde ajal stimuleerib dopamiin, oksütotsiin, adrenaliin ja
vasopressiin aju palju erinevaid piirkondi. Need on kemikaalid, mis tekitavad inimesel hea tunde.
Armumistunne ja kokaiinikaif on äärmiselt sarnased, sest samasugused keemilised ained vallanduvad ka kokaiini tarbimisel. „Need kinnitavad armumisprotsessi teaduslikke aluseid, ent tõstatavad
samas ka küsimuse, et kas armub süda või hoopis aju,“ ütleb professor Styephanie Ortigue. „Mina
ütleksin, et pigem aju, ehkki ka südamel on oma roll, kuna armastuse kontseptsioon moodustub nii
alt üles kui ka ülalt alla, ajust südamesse ja vastupidi kulgevatest protsessidest“. Kuid on olemas ka
erinevaid armastuse liike, mis mõjutavad aju erinevaid piirkondi. Näiteks ema ja lapse vahelist
tingimata armastust vallandavad sellised ajupiirkonnad, mis on samas nii ühised kui ka erinevad.
Näiteks keskaju. Kuid samas ajupiirkond, mis töötleb tasuga seonduvat informatsiooni, ja ka
kõrgemad kognitiivsed funktsioonid vallandavad just kirglikku armastust. Assotsiatiivsed
kognitiivsed ajupiirkonnad töötlevad näiteks inimese kehahoiakut.
Kõik need tundmused esinevad ka nii surmalähedaste kogemuste kui ka Maailmataju korral –
kui inimene tajub maailma tavapäraselt erinevalt.
5.3 Eufooriline reaalsus
Selline kogemus on võimalik ainult reaalse maailma ( mitte selle illusioonilise külje ) tajumisel.
Võib öelda, et ainult väljaspool illusiooni. Meie – tavainimesed – kogeme päevast päeva nö. mittereaalset maailma. Inimene mõistab nüüd, et kõigel on mõte ja tähendus. Tema elul tuntud nüüd olevat mõte ja tema eksisteerimisel siin ilmas on tähtsus. Isegi väikestel ja esialgu mittemärkavatel pisiasjadel on erakordne ja mõtteline sisu. Mitte miski ei ole siin maailmas juhuslik ega lihtsalt niisama. Kõigel on põhjus ja tagajärg. Kogu Universum „töötab“ füüsika reeglite järgi. Seal hulgas ka
mateeria vormid. Erandiks pole ka inimene. Ka inimene on looduse osa ja sõltuv sellest. Me arvame, et me ise reguleerime oma käitumis malle ja mõtlemist, kuid tegelikult pole see nii. Kogu meie
olemus on tegelikult „tingitud“ neurokeemiast nii nagu osakeste käitumine mikromaailmas tikteerib
ette kvantmehaanika seadused. Universum on nagu üks hiigel suur füüsika-masinavärk, mis töötab
kindlate seaduspärasuste ( reeglistiku ) järgi. Näiteks nii nagu arvuti. On erakordne selline nähtus, et
kui inimene loob (arvuti baasil ) tehisintellekti ja see tehisintellekt hakkab omakorda mõistma enda
loojat – inimest. See nähtus on tegelikult ka analoog käesoleva teema jaoks. On uskumatult erakordne juhus, kui füüsika seadused loovad Universumi ja selles omakorda ka teadvuse ( mõistuse ), mis
hakkab omakorda mõistma ( tajuma ) Universumit kui loojat enna