Joonis 6 Tegemist on keskaegse gravüüriga „Maailma äärel“. Reaalsus
on just selline, mida kirjeldavad meile loodusseadused.
http://www.astro.umd.edu/~peel/graphics/cosmology-clockwork.jpg
Vaatame ühte konkreetset juhtu. Oletame, et meil on üks inimene kes magab ja näeb und. Ta
teadvustab unenäos enda eksisteerimist selles. Seal unenäos kohtab ta ka teisi tuttavaid inimesi, kes
ei tea inimese unenäost mitte midagi ja kes askeldavad oma igapäevaste toimetuste kallal. Kui aga
inimene püüab teisi inimesi samuti teadvustada, et nad viibivad tema unenäos ja et neid ei ole tegelikult olems, siis see ei õnnestu tal. Nad ei saaks sellest aru või ei mõistaks seda. Seda võetakse naljana või ei pöörataks sellele lihtsalt erilist tähelepanu. Ainult „magaja“ võimaldab teadvustada või
aru saada oma eksisteerimisest enda unenäomaailmas, kuid mitte teised inimesed tema unenäos.
Teistele unes olijatele oleks mingi suvalise inimese unenäos viibimine ulmeline – ebareaalne. Sellepärast ka teiste inimeste selline skeptism või arusaamatus. Ka ärkvel olevatele inimestele oleks ebareaalne see kui neile öelda, et neid pole tegelikult olemas ja et nad viibivad mingisuguses võõras
dimensioonis. See oleks nagu inimese enda isiklik kogemus, mida teistega unenäos olijatega jagada
ei saa. Selline analoogia töötab ka reaalses maailmas, kus inimesed on ikka ärkvel, mitte ei maga
enam. Kui inimene tajub füüsikalisi protsesse enda ümber ( seega tõelist reaalsust ) ja ta püüab seda
ka teistele seletada või mõistma panna, siis ei saa teised sellest aru või võetakse seda lihtsalt naljana. Ei pöörataks sellele lihtsalt erilist tähelepanu. Teised inimesed ei mõistaks seda nii nagu tegelikku reaalsust tajuv inimene. Selline asjaolu, et neurotegevus „juhiks“ nende mõtlemist ja käitumist
või elementaarosakeste „käitumine“ on omakorda aluseks neurotegevusele, ei saaks sellest teised
tunnetuslikult aru. Nad mõistavad seda faktiliselt, kuid mitte tunnetuslikult nagu tõelist reaalsust
tajuv inimene. Selline asjaolu nätabki seda, kui „kinni“ me ebareaalsuses kõik oleme. Ei nähta tõelist maailma isegi siis kui meile selline võimalus avaneks.
Varem olnu tundub inimesele nüüd illusioonina ( nagu unenägu ). Teadvustada reaalsust sügavamalt ja põhjalikumalt, sarnaneb see ärkamisega unenäost või ärkamisega unenäos. See on teadvuse
seisund, mis ei sarnane ühegi seni teadaolevaga. Maailma olemus omandab inimesele nüüd sügavama ( lausa põhjatuna näiva ) tähenduse. Ja see tähendus on väga isiklik ja pinev. On kujuteldamatult
tähendusrikas.
See maailm, kus me igapäevaselt elame, on ka tegelikult reaalne maailm. Kuid see moodustab
ühe imeväikese osa reaalsusest. Niimoodi moonutab selline asjaolu tegelikku reaalsust ja muutub
igapäevaselt kogetav maailm ( reaalsuse ) illusiooniks suurema, laiema ja sügavama reaalsuse kõrval.
Kuid miks on meil vaja teada ja tunnetada tõelist reaalsust? Meile ju tegelikult piisab sellest
maailmast, mida me igapäevaselt kogeme kõigi viie meelega. Kas siis tavamaailm ei ole tõepoolest
25